Uudised

Jummel, kuidas seda moori kino- ja teatriseltskonnas kardeti! Kuidas peljati sattuda ta terava keele otsa, saada haavu ta mürgistest sõnanooltest. Talle ei valmistanud raskust visata kõigi kuuldes kolleegist näitlejanna pihta: ?Kliimaksis amatsoon!?. Tema rapiirsed repliigid omandasid aforistliku tähenduse. Ta ei pidanud päevikut, ent kirjutas juhuslikele lehekestele, teatrikavade servadele mõttekilde ja meeleolusid. Viiekümnendail aastail tähendas ta: ?Issand, kui vana ma juba olen, ma mäletan veel korralikke inimesi!?

Tõepoolest, Faina Ranevskaja (1896 ? 1984) ongi jäänud filmivaataja mällu kui energiliselt vana või vähemasti lopsakalt poolvana naisfiguur. Nooremas põlves etendas ta filmis lihavat ja laulvat kõrtsilibu kabaree klaveri taga, kärssav pabeross suunurgas. Hiljem sai tast linal veidrikust vanaema, kes kihutas kaelamurdvalt loksu sõiduautoga. Suuri, kandvaid filmirolle tal peaaegu pole, ometi on ta kinolukku jäänud legendaarsemalt kui mõnigi kunagine staar.

Intervjuu EKI grammatikasektori juhataja Peeter Pälliga

Haridusreform ja teadmistepõhine ühiskond on prioriteediks kuulutatud. Seda, et kogu hariduse ja mõttetegevuse alus on emakeeleoskus, kõrghariduse puhul ikkagi ennekõike kirjakeeleoskus, tuleb aga ikka ja jälle meelde tuletada, kui mõelda kas või emakeeletundide vähesusele koolis või diskussioonile teemal, kas teadlased peavad oma teadmised ka eesti keeles kättesaadavaks tegema või ei.

Homme kell 18 algab Viinistu tegevus- ja videokunstifestival (vt. täpsemalt lk. 18). Kaader Jaan Toomiku ja Rainer Jancise uuest videost ?Kajakad?.

Tegevuskunstipäevad, aga mõnikord ka -nädalad on kujunenud meie kunstielu normaalseks osaks. Äsja lõppesid performance week Ku galeriis ja Paide tegevuskunstifestival, nüüd on järg Viinistu käes, Tartu lastekunstikooli galeriis tehakse aktsioonikunsti aasta ringi. Igaüks on oma masti ja kaalu, kuid oma koht ning tähendus on neil kõigil.

David Oistrahhi festival 27. VI ? 18. VII

Maya Homburgeri (Iirimaa) ansambel Pärnu Eliisabeti kirikus 2. VII, kavas Ortiz, Castello, Guy, Messiaen, Corelli.

Pantvangide võtmine Iraagis on muutunud regulaarseks. Ohvriks ei lange üksnes sõdalased, vaid ka heasoovlikud välismaised spetsialistid. Ja ei võeta vangi ega tapeta üksnes ameeriklasi ja inglasi, vaid ka teiste riikide kodanikke, niihästi kristlasi kui ka moslemeid, muuhulgas ka saudiaraablasi. Kas see protsess kulgeb isevooluteed või valitseb selles mingi süsteem? Et enne karistame suuremaid süüdlasi, siis võtame käsile väiksemad, kuni kõik on oma palga saanud? Sirp kaldub arvama viimast. Ameeriklasi on Iraagis kaugelt kõige rohkem ja statistiline tõenäosus eeldaks, et kui pantvangistamine oleks juhuslik, siis oleks ka neid kõige rohkem vangi võetud. Ja väiksema esindatusega riikide kodanikud oleksid kõrvale jäänud. Ometi pole see nii. Oma ohvrid on kandnud Itaalia ja Jaapan, Korea ja äsja Bulgaaria, hirmust värisema pidid Filipiinid, kes ka terroristidele järele andsid.

Mis saab siis, kui järg selles rivis jõuab kord Eesti kätte?

Teater on kohatu koht, kus on võimalik elu teistmoodi mõtestada.

Festivalibuklet tutvustab Itaalia teatri Kinkaleri lavastust ?OTTO? kui vaakumit ? ainukest kohta, kus olla. Vaakumit, kus vaadata.