Uudised

Küllap ainult Venes on võimalik seesugune reþissööriisiksuste amplituud ? Tarkovskist ðukðinini: üks kõrvuni intellektuaalne, eruditsioonist lõhkemas, teine süüdimatu puupea. Usun, et kusagil mujal maailmaotsas poleks Ðukðin kaamerani jõudnud. Ent samas pole venelikumat lavastajat, kui oli Vassili Makari poeg. Valentin Rasputin kirjutas ta kohta: ?Kui oleks tarvis luua elav portree venelasest, kellesse koonduks ja kelles väljenduks kogu vene hing ja ihu, siis see inimene võiks olla Vassili Ðukðin?.

Vene olemus on täis paradokse, nagu koer kirpe, vastuoludest oli tulvil ka Ðukðini elusaatus. Toon ühe näite. Ðukðin vihkas puhevil õpetatust, võltsi teesklust. Ta ei sallinud nipimehi ka kinos. Ent ta ema Maria Sergejevna, keda Vassili otsatult austas, oli külas professionaalne nutunaine, baaba, keda kutsuti kõigile matustele meeleheidet teesklema, ulgudes hauale viskuma. See tegevusala vajas ergast näitlejameisterlikkust, samas tuli vallata ka tavandlikke stampe. Igal juhul tuli olla usutavalt murtud ka sel puhul, kui sa koolnule elu läbi olid surma ihanud. Tige saatus tahtis nii, et Ðukðin suri ootamatult, enne kui ta ema. Moskvas, äkilistel matustel viibides, sattus ema vastuokslikku seisu: ta pidi haual taas halama, ent sedapuhku siiralt. Saatjaks Juri Bondarevi kõrgstiilis leinasõnad: ?Me teame, et Vassili Makarovitð Ðukðin võitles selle eest, et vene kunst püsiks puhas, niisama puhas, kui siin nutva ema pisaravesi??

Kalju Kruusa, Treffamisi. Tuum, 2004.

Olen Kalju Kruusaga kohtunud mitmel korral, mõnelgi juhul täiesti ettekavatsetult. Sama võiksin öelda ka tema luule kohta. Kumba tüüpi kohtumised on olnud olulisemad või meeldejäävamad või silmiavavamad, selgub hiljem. Aga ?Treffamisi? on mu meelest küll selline raamat, mida tuleks lugeda rohkem poolkogemata kui ettekavatsetult. Võib-olla on see asjaolu ka põhjuseks, miks eesmärgile orienteeritud lugemine (nt. kirjutada lugemise järel tutvustus või arvustus) ei kipu selle teose puhul eriti vilja kandma. See lihtsalt pole viis, kuidas selle raamatuga asju ajada (vt. ka Jan Kausi ?Mina ja Kalju Kruusa? raamatus ?Enam Vähem? lk. 5).

Intervjuu kuraatorite Massimiliano Gioni ja Marta Kuzmaga

Hito Steyerl. November. 2004. DVD.

David Oistrahhi festival 27. VI  ? 18. VII

David Oistrahhi festival algas Pärnus 27. VI ja kestab kuni 18. VII. Selles ajavahemikus toimub 28 kontserti sooloõhtutest kuni oratoriaalsete suurvormide ettekanneteni ning kõlavad teosed vanamuusikast tänaste esmaesitusteni. Festivali sees on üks teine festival, mis koosneb kaheksast kontserdist ja kannab nime ?Europa Festiva?. See väike festival on tegelikult suurem oma kandjast, sest hakkab veel aasta lõpuni kulgema mööda Euroopat marsruudil Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Iirimaa, Poola, Ungari ja Itaalia.

Laulupidu on tänaseks juba minevik. Sirp arvab, et nii Eesti Televisioonil kui ka peokorraldajatel on nüüd viis aastat aega, et seekordsest vihmarohkest peokogemusest midagi õppida. Veendumaks, et üle Eesti pealinna kokku sõitnud pidulised on vastupidavamad kui osati arvata. Et eestlaste rahvuslik identiteet võib väljenduda jonnis ja entusiasmis, millega laulupeotraditsiooni juurde lahutamatult kuuluv rongkäik siiski teoks tehti. Et infotehnoloogia ajastul võib ja tuleb operatiivse teavitamise korral ka kiireid otsuseid vastu võtta. Et viis aastat oodatud ja ette valmistatud peo puhul tuleb arvestada ka kõige ettenägematute ilmastikutingimustega, mis tähendaks peas ja paberil kriitiliste situatsioonide läbimängimist ning ülekandetehnika kohandamist kas või lumesajuks.

Kolmapäevases Postimehes selgitab Eesti laulu- ja tantsupeo sihtasutuse juhataja Aet Maatee, kui suurte kõhkluste ja vaagimistega sündis otsus laulupeo rongkäik ära jätta. Sirp leiab, et korraldajate niisugune otsus on mõistetav, mõeldes neile ligi kaheksateistkümnele tuhandele lapsele, kes pidanuksid paar tundi ja viis kilomeetrit vihmas pladistama. Teave selle kohta, et mitteametlik rongkäik Tartu lauljate eestvõttel ja dirigentide toel siiski toimub, jõudis Kuku raadio uudistesse kell 13, tund enne rongkäigu algust. Kui arvestada, et peakolonn hakkas Vabaduse väljakult liikuma alles poole kolme paiku, jäänuks Eesti Televisiooni meeskonnal ligi poolteist tundi aega kas või ühtegi strateegilisse punkti ülekandejaam püsti panna, et laulupeo rongkäik salvestada ja ka otseülekanne teha. Ilmar Raag ütleb, et nii suurt laeva kiiresti ei liiguta ja tehnika saanuks vihmas kannatada. Ometigi, kui ametlik rongkäik siiski toimunuks, tulnuks ju ETV-l oma lubadus televaatajate ees täita ka lausvihmas.

Täna esietendub Narva Aleksandri kirikus Federico Fellini  ?Orkestriproov?. Lavastaja ja dirigendi rollis on Roman Baskin. Orkestrante mängivad Carmen Mikiver, Kaie Mihkelson, Pirjo Levandi, Epp Eespäev, Allan Noormets, Teo Maiste, Jüri Aarma, Ago Roo, Argo Aadli, Raivo E. Tamm, Diana Klas, Kleer Maibaum, Martin Veinmann, Heino Torga, Alo Kõrve, Peeter Tedre, Mart Toome, Raivo Rüütel, Kalju Orro ja Madis Kalmet. Kaasa teeb üle 30 Narva linna sümfooniaorkestri muusiku.Lavastust mängitakse juulis ja kolmel päeval augustis. Pildil: flöödimängijad Kleer Maibaum ja Alo Kõrve ning dirigent ja lavastaja Roman Baskin.

Järjest sagedamini ei tehta teatrit enam teatrimajades, vaid kusagil mujal. Eeskätt käib see suvelavastuste kohta, aga seda tuleb ette ka põhihooajal, liiati on piir nende vahel järjest ebaselgem. Kus kõikjal ei mängita! Muuseumides ja linnaväljakutel, kloostrites ja taluhoonetes, soodes ja jõekäärudes. Ühtpidi on see meeldiv, kas või juba sellepärast, et toob ellu vaheldust. Puhkusi on mitut sorti, maailmas levib näiteks seikluspuhkus, mille puhul ellujäämiskursuse läbitegemise järel võib lasta end langevarjuga asustamata saarele või mujale pärapõrgu alla visata. Miks siis mitte tarbida ka teatripuhkust, nii nagu seda olid näiteks kunagised Reiu jõe äärsed etendused? Niisugustel rahvapidudel jalutab osa publikust ringi, sööb, joob ja suhtleb. Osa muidugi vaatab ka. Aga nagu öeldud: aeg, mil suveetendused tähendasid a priori midagi kerget, on ammu möödas. Üsna paljud suvelavastused on samasuguse kunstilise sihiseadega nagu talvel statsionaari väikestel lavadel tehtavad. Mitmed väljaspool peamaja lavastatud tööd ongi toonud tegijatele aastapreemia, näiteks ?Aristokraadid?. Niisugused lavastused ei kuulu kindlasti nn. teatripuhkuse valda. Neid minnakse vaatama selleks, et saada kunstielamust. Ja siin hakkabki minu arvates tekkima väike vastuolu. Järjest rohkem häid lavastusi jääb ka teatrisõbral vaatamata, sest nendeni jõudmine on seotud suurte füüsiliste pingutustega. Neid mängitakse ? vahel piltlikult, vahel ka sõna-sõnalt ? soode ja rabade taga. Ja mängitakse teatud arv kordi, nagu ?Suvekooli? Karepal.