Uudised

Hiljuti kirjutas Andres Langemets: ?? Mõni filmikriitik püüab ikka veel väita, et Eisenstein, Riefenstahl või Vertov olid mingid ?moodsad kunstnikud?, kes edendasid puhast kunsti, kuigi kogu nende looming pole muud kui ilge propaganda. /---/ Kes mainitud tegelasi ülistab, peab ise olema kas bolðeviku või natsi hingega, sest kõrget kunsti nende loomingus kohe kuskilgi ei ole.?

Andres soolas muidugi lärmakalt üle. Usun, et teadlikult, sest mustvalge mõttemall pole talle normaalseisus omane. Me ei heida ju prügimäele renessansskunsti geeniusi selle eest, et nad propageerisid kristlust ja tunnistasid nõnda üllaks ka inkvisitsiooni kuriteod. Ka Eisensteini jt. puhul vaimustab meid ennekõike spetsiifiliselt kunstiline, kinematograafiline jõulisus. Iseäranis võime nautida ta filme nüüd, mil neisse kätketud ideoloogiline jaks on end ammendanud, kunstiline energia kiirgab aga seda vägevamalt. Võiksime olla kommuunahirmust juba sedavõrd priid, et vaba kinoloolise huviga üle vaadata ka ühemõtteliselt propagandistlikke linte, avastada nendele omast poeetikat, sest sageli osalesid kinolises propas tollased suurmeistrid. Olen siinses veerus juba veidi kõnelenud revolutsioonijärgsetest ?agitkadest?, poliitilistest kihutuslikest klippidest, nüüdsete eksalteeritud reklaamijuppide eelkäijaist, mille hoogne vorpimine oli paljudele reþissööridele hüvaks kinoliseks kooliks. Nüüd on kinouurija Aleksandr Derjabin jõudnud järeldusele, et ka praegustel muusikalistel videoklippidel olid juba stalinlikul Venemaal omad kunstilised esiisad. Aastail 1937 ? 40 toodeti Venes üle 70 ühelaulufilmi, millest nüüdseks säilinud seitse. Nende muusikaliste pisiproduktide nimi oli siis ?filmõ-zapevalõ?, mida etendati kinoseansil mängufilmi eel ja mille saatel saalitäis vaatajaid pidi kaasa möirgama. Klipid nimega ?Laul kodumaast?, ?Ratsaarmeelaste laul?, ?Noh, kuidas siis mitte laulda!?, ?Laul Stalinist?, ?Olge terved, elage jõukalt? kõlasid Aleksandrovi kuulsa sõjaväekoori või tuntud solistide esituses, muusikaga rööbiti jooksis linal pildiline illustratsioon: tulistav Aurora, Dzerþinski Punasel väljakul ratsu seljas, kõnelev Lenin, higised, ent õnnelikud terasesulatajad, piirivalvurid truu koeraga, sekka kodutemaatilist lüürikat. Püüti monteerida osavalt ja rütmikalt, luua muusikale elavat pilditausta. Muidugi polnud toonased klipid koormatud seesuguste efektide tulevärgiga kui nüüdsed, ei mindud nipitamisele, nende tugevuseks oli lihtsus, siirus ja naiivne uhkustunne. Nad kandsid ajastu dekoratsioone ja retoorikat.

26. VI esitlesid  noored leedu kunstnikud Arturas Bumðteinas, Laura Garbðtiene (G-Lab) ja helilooja Antanas Jasenka oma heliinstallatsioone. Üliintensiivne arvutiheli kõrvuti kohati peaaegu muutumatu pildiga tekitas võimsa, vaat et psühhoterrorile lähedase elamuse. Bumðteinas ise nimetab neid installatsioone pigem müra salvestuste ja videoga audiovisuaalseks performance?iks. Hetk Bertrand Cantat? kohtuasja põhjal tehtud audiovisuaalsest performance?ist.  Pelle Kalmo

Leedu kaasaegse kunsti näitus Tallinna Kunstihoones kuni 11. VII ja Rotermanni soolalaos kuni 8. VIII. Kuraatorid Andres Härm, Eha Komissarov ja Hanno Soans.

Piia Ruber

Tantsupidu muidugi ka, aga see kipub ikka kuidagi laulupeo varju jääma. Mina polegi veel kunagi tantsupeole jõudnud, sest sinna tuleb juba varem piletid muretseda ja ega sa ju ette ei tea, kas peopäeval viimati ei saja. Vihma käes istuda ja märgi tantsijaid vahtida pole aga tahtmist. Laulupeoga on see hea asi, et sealt võib ilusa ilma korral lihtsalt läbi jalutada ? kui sadama hakkab või muidu igavaks läheb, siis on hõlbus jälle minema kõndida.

Autorihüvitusmääruse esimesed tulemused on netis kättesaadavad. Üks paistab olevat selge. Oma peasihti, st. turgutada eesti kirjanikke ja väärtteoste tõlkijaid, ei ole see veel täiel määral täitnud. Kõige suuremaid hüvitusi on teeninud levitõlkijad ja kujundajad. ?Ülemises liigas?, üle kümne tuhande krooni saanute hulgas, on 13 tõlkijat, 5 kujundajat ja ainult 5 algupärandite autorit. Kui kujundajad on enamasti tipptegijad (Valter, Tammsaar jt.), siis tõlkijate seas on ülekaalus need, keda kultuuriavalikkus ei tunne.

Samas on mõnituhat krooni saanud ka paljud head eesti kirjanikud ja tõlkijad ning vastupidiselt vahel kohatavale arvamusele on see paljude jaoks raha. Küsimus ongi selles, kumb kaalub kumma üles: kas see, et paljud halturtðikud on saanud lisaraha, või see, et toetatud on ka meie kirjandusaia harijaid.

Jaanieelsel nädalaõpul teeb Merle Karusoo mahajäetud olekuga Narva raekoja kõledavõitu saalis proovi seitsmeteistkümne vene noorega, et anda viimane lihv tunni aja pärast algavale esitlusele ?Kes ma olen??. Pooled lapsed on pärit Narvast, pooled on Narva sõitnud Soomest. Noorim on seitsmeaastane, vanim kakskümmend. Narvas elavad noored käivad eranditult venekeelses koolis, Soome lapsed õpivad soomekeelses. Eesti keelt oskavad väga-väga vähesed. Ühel soome neiul on raskusi ka vene keeles eneseväljendamisega, nii ta räägibki oma jutud soome keeles. Kümme päeva kestnud teatrikursus on vormunud tunnipikkuseks esitluseks (Karusoo ei pea seda otsesõnu teatriks), mille käigus noored räägivad oma lugusid: oma vanematest ja vanavanematest, koolist, oma hirmudest, rõõmudest ja unistustest, oma kodumaast ja kodumaatusest. Karusoo on samasuguseid integratsiooniprojekte juhendanud alates 1999. aastast, pannud oma elulugusid rääkima vene noori Sillamäelt, Kohtla Järvelt, Jõhvist, Narvast, Maardust, Tallinnast. Enamasti ikka eesti keeles. Need noored siin räägivad oma lugusid vene keeles. Praegu Karusoo integratsiooniprojektiga ?Kes ma olen?? tegelikult enam ei tegele. Eesti riik ei ole niisugusest vene noorte eesti ühiskonda integreerimisest enam eriti huvitatud. Jaanieelne teatrikursus Narvas on erand, seda toetas Soome suursaatkond. Seitseteist vene noort on targemaks saanud, seda näeb nende silmadest. Karusoo on neile tükikese nende elu- ja pereloost tagasi andnud.

Tänavu mais esietendus Viinis teatrifestivalil ?Wiener Festwochen? põnev teatriprojekt ?Viinist Moskvani ? Lastekodu nr. 6?, mille autor ja lavastaja sa oled. Kuidas niisugune idee, projekt sündis?