Uudised

Eestikeelne TV 1000 näitab sagedasti venelaste 2002. aastal tehtud ekraanitööd ?Kukkudes üles?. Minult on küsitud, et mis kummaline filmivärk see on: ühelt poolt valitseb justkui professionaalne tõsimeelsus, teisalt kommertslik primitivism, kolmandast kandist nostalgiline tagasihaare XX aastasaja filmiklassikasse.

Vene üks autoriteetsemaid kriitikuid Kirill Razlogov nimetab mõni aasta tagasi sealsesse filmi tunginud vastset suunda ?uusvenelaste kinoks?. Koos kapitalismiga sigines Venesse teatavasti äkkrikaste sotsiaalne kihistu, kuhu kuuluvaid indiviide karakteriseerivad eeskätt märksõnad ?kuld? ja ?ajutühjus? ning keda sootsiumi varatum osa kadestava irooniaga kutsub uusvenelasteks. Erilise kiivusega teritab uusvenelaste peal hammast nõukaajal hästi tasustatud, nüüd aga halliks ja vaeseks minoriteediks taandunud inimkiht nimega ?intelligents?. Uusvenelasest on loodud satiiriline stereotüüp, miski venevereline jänki, jõukas ja juhm, kes ooperisse satub prestiiþipüüdlusest ja etenduse lõppedes kutsub lavale Puccinit.

Intervjuu Rein Rauaga, kel ilmus just melanhoolne ja filosoofiline essee-romaan ?Hector ja Bernard?.

Rene Reinumäe kohaspetsiifiline installatsioon ?Kohvritega mehed? ja Maarit Murka maalid seeriast ?Cover 2004?.

Selle aasta EKA lõpetajate näitus hõlmab kõik soolalao eksponeerimispinnad, laienedes isegi garderoobi ja majaesisele künkale. Keldris on väljas keraamika, I korrusel maal, graafika, skulptuur, tekstiil ja Academia Grata tööd, II korrusel stsenograafia, ehte- ja sepakunst, tekstiil, mood, nahk, tootedisain, rakenduskunstikolledþi tekstiil ja mood ning III korrusel arhitektuur ja sisearhitektuur. Klaasikunst on sellel aastal Viinistus (näitus ?Valgus klaasis?), gratakad veel mööda Tallinna laiali, graafiline disain EKAs. Soolalaos muutus näitusepilt pea iga päev: hulk töid toodi kohale alles hindamiseks, mõningaid viimistleti ja täiendati kohapeal, mitmeid polnudki. Lõpetajate pisut vastutustundetu suhtumise tõttu ei õnnestunudki  tervikpilti kujundada. 

Sari ?Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis?, Julia Lurye (viiul) ja Marju Riisikamp (klavessiin) 30. V.

?Akadeemilise kammermuusika? sarjas Kadrioru lossis esines seekord külaline Peterburist, viiulikunstnik Julia Lurye koos klavessinist Marju Riisikampiga pealkirja all ?J. S. Bach & itaallased?. Mõlemad interpreedid võivad uhkust tunda oma instrumentide üle nii eraldi kui koos kõlades, vaatamata asjaolule, et pillide vanusevahe ületab igatahes paari sajandit. Lurye barokkviiul on tiroollane ja pärit XVIII sajandist, aga Riisikampi klavessiin ? Joop Klinkhamer. Holland, aastast 2000. Julia Lurye ei ole eesti publikule uudis ning uudis ei ole ka tema professor Leningradi konservatooriumist Aleksander Fischer, kelle juures Lurye aastal 1987 lõpetas. A. Fischer töötab nüüd ka Rootsis Malmös ja sel suvel võib teda kohata Haapsalu suvekursustel.

Võitlus grafitite vastu sobib orgaaniliselt Res Publica laiemasse rünnakuplaani üldnimetusega ?Kord majja!?. Rohke vabadus muudab meie noorsoo lodevaks. Kuna aga rahvas on pikkade aastate vältel grafititega kahjuks mõnel määral harjunud ja need on tema hallis talupoeglikus elukangas vähesed värvilised laigud, siis tuleks teostada likvideerimist järk-järgult. Kõigepealt tuleks keelata värviballoonide müük noortele alla 18 aastat ja pärast kella 23.00. Siis tuleks neile soolata tubli aktsiisimaks. Müüa tuleks ainult ID-kaardi esitamisel. Balloonid tuleks ära korjata poodidest, mille üldpindala on väiksem kui 100 m². Võiks täielikult keelustada balloonide müügi kolmel päeval aastas: lastekaitsepäeval, emadepäeval ja ehitajate päeval. Tõsi, sel puhul võib juhtuda, et ehitusmaterjalide kaupluste omanikud korjavad müügilt ära ka lateksid, akrüül- ja õlivärvid või sulgevad oma poed hoopis, kuna läbimüüki niikuinii pole. Seetõttu ei saa eramuehitajad osta neil päevadel ka naelu, kirveid ega teisi igapäevaseid ehituskaupu.

Paralleelselt keelamisega peaks toimuma tõhus selgitus- ja ennetustöö. Noortele tuleks soovitada oma kunstilise eneseväljendusvajaduse rahuldamiseks kergemaid aineid nagu vesivärvid või siis looduslikke nagu värnits või ketðup. Samuti oleks otstarbekas avada nende tarbeks spetsiaalsed värvimiskoplid, mis oleksid muust linnamaastikust eraldatud läbipaistva taraga ja kus emad-isad võiksid lasta neil vabalt ringi lipata ja piserdada. Endastmõistetavalt oleksid neis koplites, mida linnavalitsus plaanitseb esialgu rajada igasse linnajakku ühe, ka spetsiaalsed prügikastid, kuhu isad-emad oma kahejalgsete lemmikute järelt koristaksid ja puhastaksid hiljemalt 24 tunni jooksul. Hulkuvad grafititegijad tuleb kinni püüda ja varustada kiipkaardiga.

Suveteatri hooaja avalöögi andis Rakvere teater: 28. mail esietendus Rägavere mõisas Thomas Vinterbergi ja Mogens Rukovi ?Pidusöök?, teatri jaoks kohandanud Bo hr. Hansen (lav. Hendrik Toompere jun.). 11. juunil annavad viis teatriüksust oma  avalöögi: Vanemuiselt ?Jesus Christ Superstar?,  Rakvere teatrilt ?Suvekool?, lavakunstikoolilt ?Valgelaev ja taevakäijad?, Ugalalt ?Nipernaadi? ja Eesti Draamateatri suurel laval pöörleb koos publikuga Wilkie Collinsi romaani dramatiseering ?Naine valges? (lav. Priit Pedajas).

Eesti teater läheb järjekordsele suvetuurile. Juba mitu suve järjest on ennustatud: tänavuse suvega saavutab küll suveteater oma pakkumise lae ? rohkemat ei mahu suveteatri turule; vaataja ei jõua kõike vaadata, mida teater rahvale pakub (või maha müüa üritab). Ent ikkagi tuleb selgi suvel teatritelt uusi ideid ja ?pakkumisi? ja suveteatri karussell pöörleb hirmutava hooga edasi. Ühest küljest pole suvises kultuuritarbimises midagi kohutavat. Aga kui mõelda selle suve teatrikogusele (üle 30 lavastuse), siis süveneb küll leebe mure: kas pakutava kvaliteet ei hakka kannatama ja millised projektid seekord kõrbevad? Lisaks teatritele meelitavad publikut ka lugematud kontserdid ja estraadi-show?d, rääkimata muudest kultuursetest puhkuse veetmise vormidest. Kui palju on eesti rahval raha ja jaksu, et kõik suvel pakutu ära tarbida? Rahva rahakaukast ju lõputult piletiraha ei ammuta.