Uudised

Kes ikka enam mäletab, et kunagi mängis nooruke Oleg Striþenov hasartselt Tallinna vene teatris ja temast sai siin kohalik täht. Muidugi venekeelse publiku tarvis, kes siis evis teatud militaarset spetsiifikat. Striþenov kirjeldab mälestusteraamatus ?Pihtimus? oma toonaseid austajaid: ?Tallinnas paiknes tollal Balti laevastiku baas, seepärast koosnes meie vaatajaskond mereväeohvitseridest, nende naistest ja lastest ning madrustest. Teater püsis alati pungil täis ja mu lavaedu oli grandioosne. Kui läksin vahel pärast etendust kuulsasse restorani Gloria, tõusis kohe mõni lauast ja pakkus seltskonda.?

Võibolla oleks Striþenov jäänudki provintsiteatrisse triumfeerivalt hallitama, kui Lenfilmis poleks reþissöör Aleksandr Faintsimmer himustanud ekraniseerida Ethel Voynichi jätkuvalt populaarset ?Kiini?. Faintsimmeri agendid luusisid mööda liidu teatreid ja otsisid ðefi käsul noort, ilusat ja tundmatut näitlejat, kes võiks mängida salapärast Arthurit. Ei jäänud vaateväljast kõrvale ka Striþenov, ent kui ta Leningradi proovimisele jõudis, vaadati teda muigava skepsisega. Paipoisi punase sviitri ja hoolikalt viigitud pükstega kõhn nooruk ei andnud välimuselt mingit lootust moonduda kaamera ees müütiliseks itaalia vabadusvõitlejaks. Pealegi kandideerisid Arthuri rollile võimsad konkurendid, näiteks Sergei Bondartðuk. Ometi valis Faintsimmer Striþenovi ja ta ei eksinud, 1955. aastal linale pääsenud filmist kujunes hitt. ?Kiini? värvifilmiline romantiline dramaatika haaras nõukogulikust hallist repertuaarist tüdinud kinovaatajat nõnda, et filmi käidi jõllamas viis-kuusteist korda järgemööda.

fs-i raamatu moto on pärit George Orwelli raamatust ?1984? ja tsitaat kõlab nii:

?Me oleme teid löönud, Winston. Me oleme teid murdnud. Te nägite, missugune on teie keha. Teie vaim on samas seisukorras. Ma ei usu, et teis oleks enam kübetki eneseuhkust. Teid on pekstud, piitsutatud ja solvatud, te olete karjunud valust ja püherdanud põrandal oma veres ja okses. Te olete niutsudes armu palunud, te olete kõiki ja kõike reetnud. Kas te suudate ette kujutada veel mõnda alandust, mis poleks teile osaks saanud??

Mõte panna kokku elektroonilist heli käsitlevad materjalid on liikunud juba pikemat aega. ?Elektrooniline heli? on siinkohal üldnimetaja, et võtta kokku omavahel põimunud nähtused: helieksperimentalism, audioperformance, sound art, heliinstallatsioon, elektrooniline muusika ja esteetika, klubikultuur, helikultuur, intervõrgukogukond.Kui algselt oli plaanis keskenduda rohkem sound art?ile ja helispetsiifilisele installatsioonipraktikale, mida järjest rohkem kohtab kaasaegse kunsti sündmustel, siis nüüd on kirjutajad kallutanud raskuskeskme hoopis elektroonilise muusika poole. Elektroonilise heli erilehekülgedel jaguneb tähelepanu rahvusvahelist mõõtu dinosauruste ning lokaalse tähtsusega helielu vahel. Mõtiskletakse Kraftwerki fenomeni üle, oma loomingust räägib Mouse on Mars, Aivar Tõnso kirjutab elektroonilise muusika kontserdispetsiifikast, eesti alternatiiv-eksklusiiv-muusika töösturid oma plaadifirma valikust.RAEL ARTEL,elektroonilise heli erilehekülgede toimetaja

Mouse on Mars (Andi Toma ja Jan St. Werner) Vilniuse kaasaegse kunsti keskuses.Virginija Januskeviciute

Kontserdisari ?Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis? 16. V, Mari Tampere-Bezrodny (viiul) ja Risto Lauriala (klaver, Soome).

Loodus ei salli tühja kohta ei tões ega vaimsuses. Tõde on see, et umbes 40 aastat tagasi avastas professor Endel Lippus Kadrioru lossis kammersaali ning käivitas paiga, mis teenib tänaseni. Vaimsus seisneb selles, et ükskõik milliste argumentidega ei materdata sonaati ? ta elab ikkagi edasi ning sajandeid, sest on täiuslik muusika- ja musitseerimisvorm. Las olla, et akadeemiline. Niisiis 16. V sealsamas, Eesti Muusikaakadeemia professor Mari Tampere-Bezrodny (viiul) ja Soome Beethoveni-spetsialist, Sibeliuse Akadeemia õppejõud Risto Lauriala (klaver). Risto Lauriala on hakkama saanud Beethoveni tsükliga, kus esitas kõik 32 klaverisonaati ja 5 klaverikontserti, sellest ka epiteet ?spetsialist?.

Tänavu möödub 50 aastat akadeemilise ajakirjandusõpetuse algusest ja 35 aastat kommunikatsiooniõpetuse algusest Eestis ning 19. mail sai emeriitprofessor Juhan Peegel 85aastaseks. Nende tähtpäevade puhul on Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond korraldanud konverentsi ?Meie. Maailm. Meedia?, vilistlasklubi ja peo, mis saavad teoks täna ja homme. Fotojäädvustus on pärit 1979. aastast. 19. mai hommikul on 1976. aastal avatud ajakirjandusosakonna I lennu kolmanda kursuse tudengid tulnud Juhan Peeglit sünnipäevalauluga koduakende alla tervitama. Suurel Juhanil on käes talle kursuse poolt kingitud väike Juhan.

Algatada aastal 1954 mõte, et Tartu ülikooli eesti filoloogidest võiks üks osa saada koolitatud ajakirjanikeks, oli hullumeelselt idealistlik ettevõtmine. Sest too aeg nägi ette, et ajakirjanik pidi olema ustav parteisõdur, kellele armastus eesti kultuuri vastu oli vastunäidustatud kui ohtlik natsionalistlik igand.

Järelmärkusi Rait Avestiku ülevaateteose ?Eesti lasteteatrid? kohta

Rait Avestik, ?Eesti lasteateatrid?. Härmametsa talu kirjastus, 2003. 204 lk.