Uudised

Dziga Vertovi (1896 ? 1954) mõju maailma filmikunstilisele avangardile oli muidugi elektriseeriv. Selles ei kahtle enam keegi ka Venes. Samas on kuulda ikka ja jälle intrigeerivaid küsimisi: kas olnuks Vertovi energeetika ikka sedavõrd uudne, kui polnuks ta kõrval Kaufmani? Mõeldakse Mihhail Kaufmani (1897 ? 1980), Vertovi aasta nooremat venda. Ka Vertov oli enne lööva pseudonüümi võtmist teadagi Kaufman, Deniss Arkadi poeg. Ja oli veel kolmaski vend, noorim, Boriss Kaufman (1906 ? 1980), kes samuti kineast, kuid tema emigreeris. Temast sai ?läänlane?, õppis Prantsusmaal, hiljem suundus USAsse ja tema kohta ütlevad leksikonid ?ameerika operaator?. Seepärast jääb Boriss siinsest kontekstist välja. Niisiis, Vertov ja Kaufman.

Vertovi sattumine filmikunsti manu oli absoluutne juhus. Revolutsioonist innustunud nooruk, kes oli õppinud veidi sõjaväemuusikat ja hulluarstindust, võinuks pulbitsevas ajakeerises sattuda edendama mida tahes. Kuid saatus viis ta kokku Mihhail Koltsoviga, hilisema tuntud publitsistiga, kes oli seotud kroonikafilmide tegemisega. Nii kukkus Vertov kinovärgi sisse ja tormas tegevusse raevuka entusiasmiga, ihates kõike teha teisiti, kui siiani oli juletud.

17. Euroopa kultuuriajakirjade kohtumine ?Kirjasõna Vabariik? Tallinnas.Tallinnas Saku suurhallis kestab veel täna-homme Balti raamatumess. Lisaks sellele kohtuvad siin täna ja homme kultuuriajakirjanikud, kultuuriajakirjade tegijad-toimetajad üle Euroopa. Selle ürituse eestipoolne eestvedaja on Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga.

Milan Kundera jutustab 1983. aastal ilmunud kuulsas essees ?Pantvangis Lääs? järgmise loo: ?Vapustatuna [...] sündmusest, mida tähendas Praha okupeerimine, tulin Prantsusmaale ja püüdsin rääkida oma prantsuse sõpradele neist kultuuri tapatalgutest, mis sissetungile järgnesid: ?Kujutage ette! Kõik kirjandus- ja kultuuriajakirjad pandi kinni! Kõik, viimseni! [...]?. Mu sõbrad aga vaatasid mind hämmeldunud kaastundega, mille tähendust taipasin alles hiljem. Jah, kui Tðehhoslovakkias pandi kinni kõik ajakirjad, teadis sellest kogu rahvas, ja rahvas tundis ängistusega selle sündmuse tohutut tähendust. Kui Prantsusmaal või Inglismaal kaoksid kõik ajakirjad, ei märkaks seda keegi, isegi mitte nende toimetajad. Pariisis, koguni täiesti haritud ringkondades, vesteldakse õhtusöögi ajal televisioonisaadetest, mitte ajakirjadest. Sest kultuur on oma koha juba kaotanud. Ajakirjade kadumist, mida me Prahas elasime läbi kui katastroofi, ðokki, tragöödiat, võetakse Pariisis kui midagi täiesti tavalist ja tähtsusetut, vaevumärgatavat ? see pole üldse sündmus.? (Looming 1989, nr. 11, lk. 1559 ? 60).

Hea raamatukujundaja vajab stipendiumi

Raamatu ja raamatukujundamise üle vestlesid ?Sotsia? kirjandussündmuse ajal Tallinna Kunstihoones kunstnikud Viive Noor, Tiina Tammetalu ning kirjastajad Krista Kaer Varrakust ning Mihkel Mõisnik Tänapäevast.

Niisugust pealkirja kandsid tänavused Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusiku-muusikaõpetaja IX erialapäevad, mis toimusid 7. ? 8. V ja olid pühendatud eriala X aastapäevale.

Õppetooli juht Ene Salumäe lausus oma avasõnas, et tänavuste erialapäevade eesmärgiks on teadvustada improviseerimise tähtsust meie muusikaõpetuses. Vestlusringis teemal ?Improviseerimise õpetamise võimalikkusest ja võimalustest? jagasid oma mõtteid Anne-Liis Poll, Eve Noormets, Anto Pett, Toomas Trass, Elke Unt, Tonio Tamra ja Neeme Punder.

Oli kord selline asi nagu NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näitus. Käisin seal, nägin rohkesti butafooriat: makette, plakateid, graafikuid ja postamente. Surnud kraami sees jättis mulle sügava mulje üks konkreetne lehm, keda eksponeeriti luksuslikes VIP-tingimustes, võiks öelda, et lausa elutoas. Muidugi ei olnud too vipilehm tavaline, vaid eriline ? nõukogude rahvamajanduse õitsengu sümbol. Õilis loom kehastas ideed ja üldist olukorda. Samas ikkagi ju lihtlabane lehm ainult. See pisut madaldas õitsenguideed. Kokkuvõttes ? sürrealistlik elamus.

Ka soolaleiva-rituaaliga nõukogude kultuurifestivalid olid erilised, kehastasid nõukogude rahvaste sõprust ja kultuuride õitsengut. Nagu ka galakontserdid tähtpäevade puhul. Metropolist pärit vene interpreetide või kuulsate teatrite külaskäigud seisid kõrgprofessionaalsusega propagandast kuidagi juba kõrgemal, kuid isandkultuuri hõngu oli siingi. Ja nii edasi. Üheksakümnendatel tekkis illusioon, et kroonukultuur on loojas. Aga viimasel ajal tuleb tunne, et jälle on lehm elutoas: et väikeste asjade sees on midagi ülemat; et mahukas ja eriline kultuuriks nimetatud nähtus sisaldab jälle midagi iseendastki suuremat.

Mulle meeldib selline teater, kes julgeb välja öelda oma seisukoha.