Asso Altmäe. Kivid, 2002. Pihukiviga sepistatud raud.Üksteist laureaati ühes voodis
Olen päri seltsimees Staliniga, et muusikaline komöödia ?Volga-Volga? on etem kui sama ?anri ?Lõbusad semud?. Juht pidas ?Volgat? tähtedest paari re?issöör Grigori Aleksandrovi ja ta naise, näitlejanna Ljubov Orlova parimaks kinotööks üldse ja jälle olen sm. Staliniga nõus. Ausalt öeldes, Aleksandrovi filmid on kõik käkid. Kui neist välja arvata Dunajevski muusika. Kui ?Lõbusaid semusid? filmiti, siis kirjutas selle operaator Vladimir Nilsen (1905 ? 1938) võtteplatsilt oma sõbrale Maksim Strauhhile: ?Väntame mannetut haltuurat, mis on eriliselt kahjulik seetõttu, et film saab kahtlemata suure menu osaliseks ja kujundab lähemal ajal kõigi nõukogude filmide stiili. Raske on ette kujutada, kui kaugele võib minna loll maitse ja labasus igas pisiasjas, alates kaadri kompositsioonist ja lõpetades näitlejatööga.?
Nilsenil oli muidugi jumala õigus, ometi ei jätnud ta tööd katki, enamgi veel, ta oli operaatorina osaline ka Aleksandrovi-Orlova järgmistes filmides, vändates lindile ?Tsirkuse? ja poole ?Volga-Volgast?. Poole seepärast, et keset ?Volga-Volga? filmimist sõitis kohale must auto ja Nilsen arreteeriti. Põhjuseks küll mitte ta väljaütlemised Aleksandrovi muusikaliste pudrufilmide kohta (räägitakse, et selleks ajaks oli Nilsen kuluaarivestlustes juba ka ?Volga-Volga? kuulutanud ?täielikuks rämpsuks?), ajendid olid teisest vallast.
Martin Napa kirjanduslik reinkarnatsioon
Martin Napa, Loomine. Tuul ja Nool, 2003.
Viimaste aastakümnete eesti kirjandus ei hiilga eriti sügavamõtteliste, filosoofiliste ning maailmatasemel arvestatavate nn. ajatute teostega. Silma hakkab küll proportsionaalselt suur ja kirev hulk erinevaid autoreid, kelle tööd paraku aga meelelahutuse, ajaviite ja veel millegi, millele siiani kirjandusmaastikul nime anda pole suudetud, hulka kuuluvad.
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus
Maalikunstnik William de Kooning on kunagi öelnud, et aeg-ajalt vajatakse kunstnikke, kes paiskavad kunstiarusaamad põrgusse, nii et maalimine oleks jälle võimalik. Sellisel (s)isepuhastusre?iimil on ka Eesti kunstnikud 1990ndatest alates. Kunstimaailma sisemänguks on muutunud meiegi kriitika levitatud teated maalikunsti minekust ja tulekust. Ilmselt on tegu vanade kultuurmaade küpsete ja paljudest tahkudest koosneva visuaalkultuuri kontekstis harrastatava retoorikaga, mille püüdlik istutamine vaevalt 150-aastase omamaise maalitraditsiooniga kultuuri on koomiline. Kui kunstis ongi trendid, ei kujundata neid (tänu jumalale!) ei Toompeal, Vabaduse väljakul ega ka Kadriorus. (Naljaka juhuse tõttu on kunstiinstitutsioonid end Tallinna geograafilisel maastikul sümboolse nimega paikades, võimukantside läheduses kinnistanud). Loomevabadust ja ideoloogiatest prii kunstiloome võimalusi pole eesti kunstnikele kogu XX sajandi vältel just ülearu palju antud. Vabadus on vastutus, vastutus ka valitud eriala käekäigu ja prestii?i pärast ühiskonnas.
Täiendus Eesti plaatide kullafondi
3CD sarjast ?Eesti kullafond?. Alo Mattiisen, 50 parimat laulu.© Hitivabrik 2004
Kui Langi partei minister kuuleb sõna ?kultuur?, haarab ta?
Kunstimuuseumi rahastamiskriisist
Enamiku inimeste arvamus ei lähe terve elu jooksul teistele niipalju korda, kui meedia on tira?eerinud Rein Langi repliiki eestlasest, kultuurist ja kellu järele haaramisest. Ehitama ei kipu küll keegi muu kui Reformierakond ise, kelle kultuuripoliitika juhtfiguure Lang on olnud. Just Signe Kivi valitsemisajal seadustati kultuurkapitalile muu hulgas ka ehitiste rajamise toetamise funktsioon ja tehti eelarvesse vastav ulatuslik, kuni kolmandikuni küündiv lahter. Et poliitikud end suurte üldrahvalike ettevõtmistega ajalukku ning eriti hea, kui kivisse raiuda püüavad, ei pane muidugi imestama. See on üleilmne ajatu praktika, mida võib-olla ei saagi pahaks panna.
Vanalinnastuudio miljonimäng
Paari kuuga Vanalinnastuudio ümber kohunud kired on suurepärane illustratsioon, kuis hiilgusest viletsuseni on vaid üks samm ja kuis meedia lööb oma eilsele lemmiklapsele mõnusa irvega noa selga.
Eesti Gaasi direktorile!
Teile kirjutab inimene, kes on võtnud oma südameasjaks võitluse saastamise vastu ja õigluse eest. Olen iseseisvalt liitunud Kyoto protokolliga ja teostanud mitmesuguseid mõõtmisi. Ent asja juurde! Meil baaris Peldik räägiti, et suitsetamine keelatakse varsti ära ja suitsetajatest saavad teise järgu kodanikud. Mu süda on kistud kaheks! Kuigi suitsetamisel ei puudu kasulikud omadused, näiteks ? nagu üldteada ? see suurendab kopsumahtu, samuti soodustab jutu peale saamist, on see siiski iga inimese eraasi. Peamine põhjus, miks kõrtsis tahetakse ära keelata, on see, et mittesuitsetajad hingavad tahtmatult sisse. Ja see ei suurenda ka kopsumahtu. Objektiivselt on tegemist õhu saastamise ühe vormiga. Ma ei ole vastu, tahan ainult öelda, et saastamise vorme on veelgi. Ja kui me ühte reguleerime, miks me ei tee sedasama ka teistega? Peamine saastaja on loomulikult autode heitgaasid. Isegi Tallinnas Draamateatri vastas on suvel vaikse ilmaga kella viie-kuue ajal raske hingata. Mis siis veel näiteks Rios või Indias? Nüüd mul tekibki küsimus: miks autoga võib saastada kõikide kopse, aga suitsuga ei või? Kumb on kokkuvõttes kahjulikum, kas jalgrattaga tööl käiv suitsetaja või maasturiga liiklusummikutes gaasitav mittesuitsetaja? Mu jutul on konkreetne tagamõte. Teatavasti võimaldab Kyoto protokoll heitgaaside kvoote osta ja müüa. Mõni arengumaa, kes on alles puu otsast maha tulnud ja kel tööstust pole ollagi, võib oma kvoodi müüa mõnele tööstusriigile, kel on suitsu liiga palju. Aga miks ei võiks sama teha näiteks suitsetajate ja autosõitjate vahel? Las lähevad siingi kvoodid käiku. Kui keegi loobub autoga tööl käimisest bussi või jalgratta kasuks, siis las ta olla. Ja vastupidi, mittesuitsetaja sõitku rahumeeli autoga. Sel juhul oleks paljudel suitsumeestel stiimul nikotiinist loobuda.
Siin tuleb muidugi täpsustada, kel on missugust marki masin, kui palju ja mis marsruuti mööda ta sõidab (sellest sõltub heitgaaside hulk), teisalt, mis suitse ja kui palju keegi tõmbab. Aga need rehkendused on hõlpsasti teostatavad.
