Uudised

Möödunud nädalal oli Lenini sünnipäev. Vladimir Iljit?i ei saa olematuks muuta. Lenin oli ja jääb mitte üksnes maailma poliitilisse ajalukku, vaid ka näiteks ? filmikunsti. Eisensteinist Sokurovini on see väike vilgas vanake, kes haaras Venemaa oma pehmesse, kuid kägistavasse intelligendipihku, köitnud kunstimeistreid ja köidab edaspidigi. Leniniaana ei lõpe eal.

Iljit?i on ekraanil etendanud lugematu hulk näitlejaid. Mitmetele kujunes filmi-Lenin elukutseks (Boriss ?t?ukin, Maksim Strauhh, Juri Kajurov). Leniniks grimmituna on linal käinud nii andetuid kui hiilgavaid näitlejaid, teda on pühendunult mänginud geeniused. Näiteks Innokenti Smoktunovski, kes polnud sugugi poliitilise ampluaaga näitleja, kujutas Leninit pea korraga kahes filmis: ?Samal planeedil? ja ?Esimene külaline? (mõlemad 1966). Eldar Rjazanov mäletab, kuis ta läks Smoktunovskile pakkuma intrigeerivat Detot?kini osa filmis ?Ettevaatust, auto?, kuid Smoktunovski ütles ära, sest tal oli käsil parajasti Lenini roll. Rjazanov: ?Lenini osa haaras teda tõepoolest tervikuna, nii füüsiliselt kui moraalselt. Ainuüksi plastilise grimmi tegemiseks kulus neli tundi, sellele järgnes kaheksa tundi võtteid?. Smoktunovski on ka ise mälestustes tunnistanud, et Lenini roll oli ta ?jäägitult vallutanud?.

Karin Hallas leiab, et  näitus Konstantin Pätsi Tallinnast võiks ajendada mõtlema nii linnaehituse järjepidevusest kui linna ja riigi rollist selle tagamisel.

Otsisin üles oma esimese Bob Dylani laulu sõnad, milledest tiinerieas aru püüdsin saada. Tõlkidagi püüdsin, Mulgimaal, aastal 1968. Lauluks oli ?Don?t Think Twice, It?s All Right?. Tõlkimisega ma hakkama ei saanud, miskit siiski adusin. Küllap on sedapsi, et kui oled noor, soojendavad su südant just sellised sõnad: ?I?m walkin? down that long, lonesome road, babe, where I?m bound, I can?t tell,? ning kui kõik on veel ees, on ju lihtne sõnuda: ?I?m on the dark side of the road.?

Võimude lahususest välispoliitikas

Hiljuti hinnati meil uue valitsuse ja ka riigikogu esimese aasta tegevust. Välispoliitikat jälgides ei saa ilmselt kellelegi jääda märkamatuks mõned nihkunud jõujooned. Kui riigikogu väliskomisjoni varasemad koosseisud olid eeskätt muidu kultuursete härrade klubi, kes tegelesid kolleegide külastamisega, hoides avalikkuses madalat profiili, siis praegu annavad seal tooni noored profid, eeskätt respublicalased. See väljendub mitmeti, muu hulgas nende väga sagedas esindatuses meedias. Marko Mihkelson ja Eiki Berg on saanud meile lühikese aja vältel teleekraanilt headeks tuttavateks. Selles ei ole iseenesest midagi paha, kui vahel ei tekiks pisuke kahtlus, kas midagi ei hakka korrast minema võimude lahususe printsiibis. Sest riigikogu põhitöö on siiski seadusandlus ja ka väliskomisjon on selles mõttes võrdne teiste parlamendikomisjonidega, mille hulgast küll mõnda, näiteks kultuurikomisjoni, me tunneme suhteliselt vähe (kui paljud kultuuriinimestest teavad, kes on selle juht ja mis asja nad ajavad?). Kordan, see on hea, kui teotahtelised noored mehed haaravad asjal sarvist. Ent konkreetset välispoliitikat ajab ju ikkagi välisministeerium. Sirp arvab, et see ministeerium tegutseb kohati justkui põranda all. Seda muljet tugevdab (tõsi, vääranaloogiana) asjaolu, et ministeeriumi juht annab väga sageli telefonitsi informatsiooni Euroopa suurkogudelt justkui pagendusest. Aga peale tema? Kui jätta kõrvale ?Välimääraja? põhikülalised härrad Mälk ja Laidre, erandlikult siinseal ekraanil või eetris veel mõni isik, siis ega me eriti ministeeriumi ei näe ega kuule. Siinkohal tuleb kindlasti tunnistada, et ministeerium peabki tegema eeskätt oma põhitööd, s.t. välispoliitikat korraldama, mitte niivõrd mediaalsusele pürgima. Ent loodus (resp. meedia) ei salli tühja kohta. Ja kui ministeerium ise oma samme nii kidalt kommenteerib, siis on vist paratamatu, et telejaamadest, kus ka alati ei pruugita väga täpselt teada, kes peaks viisipäraselt mida kommenteerima, kutsutakse seadusandliku võimu esindajaid kommenteerima ka üsna konkreetseid välispoliitilisi samme. Ehkki seda võiksid teha asjaomased isikud Rävala puiesteelt või ajakirjanikud. Kes on välisministeeriumi pressisekretär? Koduleheküljelt on näha, et seal on infobüroo. Kas sealt kommenteeritakse midagi ? nagu mõnes riigis? Välisministeeriumis on kahtlemata meediakogemusega inimesi, näiteks vähemasti veel hiljaaegu töötas seal populaarse telesaate ?Reaktiiv? juht Peeter Ristsoo.

Viljandi ?Macbeth? püüdis paljudes detailides tekstitruuduse abil avada seda, mis tekstis endas peidus, ja uurida tekstist tulenevaid võimalusi.

Kuigi  viljandlaste ?Macbethis? olid nõiad äratuntavalt naissoost, polnud nad külmad ja distantseeritud, vaid pigem animaalsed.ANNI JÕEAAS