Punarätiline kirg
Vladimir Majakovski dramaatiline kolmikabielu Lilja ning Ossip Brikiga on kultuuriloos üldtuntud. Vähe teatakse aga, et geenius Vovka seda kirglikku suhet ka filmikunstis on käsitlenud.
Täheke tuhiseb edasi
Intervjuu Tähekese peatoimetaja Ilona Martsoniga
Kui sa tulid Päevalehest ära Tähekesse, kas see oli raske samm, raske tulemine? Mõtlesid sa kaks korda?
Viis küsimust Jaan Elkenile
Mis on viimase kolme aasta eesti kunstielus kunstnike liidu presidendi vaatevinklist kõige olulisem olnud?
Arvan, et meile kõigile on kõige olulisem sündmus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamise alustamine. Kava kohaselt näeb Circuluse projekti järgi valmivas hiigelhoones eesti kunsti pärandit, kuid lisaks hakkab viimasel korrusel tööle ka kaasaegse kunsti keskus, mis loodetavasti korraldab meile tippkunsti maaletoomise kõrval ka eesti nüüdiskunsti kõrgtasemel esitlusi. Sellel sündmusel on lisaks kunstihariduslikule aspektile loodetavasti positiivne toime ka kogu Eesti kunstielule, see aitab ehk kaasa kroonilisest näitusepindade defitsiidist tekkinud sisepingete maandamisele. Liberaalse kultuurimudeli soovunelm (jõukad eragaleriid, elav kunstiturg) on Eesti praeguse majandusmudeli juures saavutamatu, pigem on eesti kunstielu kogenud tagasilööke: Vaala galerii sulgemine kesklinnas ja Rahva Raamatu kokkulitsumine alles hiljuti riigile kuulunud kultuuriministeeriumi hoones on kaotatud lahing kultuurivaenulikule erakapitalile. Seetõttu on olnud ka Eesti Kunstnike Liidu üks tegevusliine galeriipindade kindlustamine eesti kunstile. Viimase uudisena: EKL on linnalt pangalaenu abil Draakoni galerii välja ostnud ja sellega on ka see kvaliteetne näitusepind kunstile päästetud. Koos 2003. aasta jaanuaris avatud EKLi Hobusepea galeriiga on sealkandis tekkinud päris huvitav kunstitsoon (kui juurde arvata Vene saatkonna galerii, A-galerii, asuurkeraamika galerii) küllaltki arvestatava galeriide konsentratsiooniga.
Tõde, manipulatsioon ja osalusmeedia
Pole enam vanu tabuteemasid, mida ei saaks lõhkuda tabloidväljaannete esikaanel, olgu selleks siis pornograafia, isikliku elu tragöödia või surm
Meedia on teatavasti neljas võim, ühiskonna valvekoer, kellele on pandud ülesandeks tasakaalustada ühiskondlikku arengut, jälgida, et nõrgematele ei tehtaks liiga. Ta peab kaitsma avalikku sfääri, sõnavabadust ning demokraatlikku ühiskonda. Kui see kõlab õõnsalt, lugege edasi.
Isalik lavastaja Arne Mikk
Arne Mikk on sündinud 18. IV 1934, hariduskäik Viljandi II keskkool, Tallinna Muusikakool ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi Aleksander Arderi lauluklass, täiendanud Berliini Komische Operis Walter Felsensteini ja Moskva Suures Teatris Boriss Pokrovski juures.Töö Estonia teatris: ooperikooris, rollid (Sarastro ?Võluflöödis?, Colline ?Boheemis?, Pickering ?Minu veetlevas leedis? jt.), muusika- ja kirjandusala juhataja, lavastaja assistent, lavastaja, peanäitejuht, aastateks 2002 ? 2004 kogu teatri loominguline juht. Muud tegemised: EMA ooperistuudio õppejõud, juhataja, dotsent; Estonia Seltsi esimees, Rahvusvahelise Teatriinstituudi juhatuse liige, olnud Eesti Teatriliidu aseesimees.
Valik lavastusi: E. Aava ?Vikerlased? (1969), L. Normeti ?Pirnipuu? esmalavastus, Menotti ?Telefon? (1973, esmalavastus Eestis), Verdi ?Traviata? (1974), Mozarti ?Don Giovanni?, ?Figaro pulm?, ?ostakovit?i ?Katerina Izmailova? (1977), Mussorgski ?Naisevõtt?, ?Boriss Godunov?, Kangro ?Ohver? (1982, esmalavastus), Tubina ?Reigi õpetaja?, ?Barbara von Tiesenhusen?, Boito ?Mefistofeles? (1988, esmalavastus Eestis), Hindemithi ?Sinna ja tagasi?, Verdi ?Nabucco?, ?Macbeth? (2001, esmalavastus Eestis), Menotti ?Vanatüdruk ja varas? (2002, esmalavastus Eestis).
MEIE DELEGAADID
Täna leiavad korraga aset Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kirjanike Liidu suurkogu (antakse aru, valitakse juhatus jne.). Kuna selline kokkusattumus ei ole just sage, küsisime mõlemasse loomeliitu kuuluvatelt loojatelt (tabamata jäi vaid Indrek Hirv),millisest kogust nad osa võtta kavatsevad ning mida nondelt foorumitelt ootavad.
Lugupeetud Kunstnike Liidu esimees Mati Elken! Kirjanike Liidu president Jaan Sirkel!
Teile kirjutab inimene, kelle süda põleb kirjanduse ja kunstide hea käekäigu pärast. Minuni on ulatunud kuuldused, et mõlemas Teile alluvas ettevõttes on lähemal ajal puudu juhtisikust. Seoses sellega on mul teile kaks ettepanekut. Esiteks. Ühendame, vennad, need kaks kohta! Uskuge, kõikidel hakkab kergem. See ei ole võimatu. Nägite ise, kuidas sel aastal venelased ja meie omad koos lihavõtteid pidasid? Kuigi ma kirikus ei käi, sest seal on külm magada, pean seda ometi taeva enda näpunäiteks. Teine ettepanek oleks, et ma pakuksin sellele ühendatud kohale ennast. Ma ei ole muidugi spetsialist, kes teeb valmis romaani või kuju, aga luuletanud olen minagi (lisan selle igaks juhuks eraldi ümbrikus) ja mul on küllaltki tugev üldkultuuriline taust. Liiati ei ole loomeühing tänapäeval ideoloogiaasutus, vaid ametiühing. Minu programmiks olekski viia ellu loovisiku seadus, mis ei taha ega taha tulla, nagu olen kuulnud hilistel öötundidel baari Peldik külastanud literaatidelt. Jope teadis rääkida, et see seadus on küll tegelikult olemas, ja juba ammu. Hea president Arnold ise tegi ta valmis ja tahtis kunstirahva kätte anda. Aga halvad ametnikud võtsid selle seaduse endale. Nii et praegu on hoopis riigil oma loovisikute, seadus, mis kehtib kõikidele loovisikutele alates osakonnajuhataja asetäitjast. Nende vahel see seadus võngubki. See võib nii olla, aga mis sinna parata? Miks peaks riik nii hea seaduse kirjanikele ja kunstnikele andma? Ega riik loll ei ole, nii palju saan minagi aru. Sel juhul ta ei olekski riik, vaid tarkade klubi, kinoring või midagi muud kõrget ja ülevat. See on kindel nagu universaaluniversum. Mina ei jääks selles suhtes riigile lootma. Me peaksime endale ise tegema loovisiku seaduse, mis ei oleks riigi, vaid meie endi oma. Ta ei oleks kuigi võimas, aga see-eest püsiv ja kindel. Konkreetsemalt. Ma laseksin lahti mõlema liidu kõik töötajad ja loobuksin liikmemaksude sissenõudmisest, kuna sel ei ole niikuinii mõtet. Selle arvelt vabaneksid niihästi Harju 1 kui Kunstihoones suured pinnad. Vanasti, kui valitsesid alles inimlikud seadused ja igal pool viina võeti, olen ma mõlemas käinud. Ma üüriksin need majad välja. Arvan, et nende investeeringutega me suudaksime üht-teist korda saata. Ma ei usu, et see lähemal ajal võimaldaks kellelegi rahalist pensioni või toetust uute hammaste panemiseks, küll aga üritame pakkuda raskel ajal väikseid inimlikke rõõme ja küünarnukitunnet. Näiteks me seaksime sisse ?etoonid, millega baarist Peldik saab poole hinnaga osta õlut ja teisi joovastavaid jooke. Kes ei taha, võib enda omad maha müüa, näiteks lastega emad. Korraldaksime väljasõite vabaõhukohvikutesse. Nii unustaksime hetkeks maailma kurjuse. Tellime baari Peldik Sirbi, Akadeemia ja teised lehed, et ennast harida. Kordan: see ei ole suur asi, aga see on ainus loovisiku seadus, millele meil üldse loota on.
Ise ma resideeruksin baaris Peldik, see on mõlemast liidust paarisaja meetri kaugusel. Praegu on ta lahti õhtapoole, aga seda võib muuta. Mulle oleks vaja ainult üht abilist, soovitavalt nooremat naisterahvast, kes õiendaks üürirahadega, muretseks kirjaümbrikke ja üldse oleks seltsiks.
