Idealism

X-põlvkonna eestkõneleja Steve Lohr on sedastanud, et „kõik elu narratiivid, need elukäigu kummitemplid, on läbikulunud”. Kas ikka on?
„Tihtilugu kiputakse vaatama noortele kui rumalukestele radikaalidele, kui nad endastmõistetavana nõuavad võrdõiguslikkuse poliitikat ja normaalseid seadusi: samasoolistel lubatakse abielluda ja lapsendada või sätestatakse kvoodid, et suurfirmade nõukogus, mis peale ärijuhtimise otsustab töötingimuste ja sponsorluse üle, on võrdselt naisi ja mehi. Selliste ettepanekute peale vastatakse, et puudub üleüldine valmisolek,” kirjutab Rebeka Põldsam.
Kõrvalveerul hakkavad jooksma kolm erinevat vastust Gustav Kalmu artiklile. Kadi Maria Vooglaid ütleb, et paraku pole kapitalismil nägu ja neil, kes kõhkluste kiuste vooluga vastumeelselt kaasa lähevad, ei jäägi üle muud, kui süüdistada topeltstandardite vohamises iseennast. 
„Maailmaparandamine ei pea üldse olema lahe ega cool, ” leiab Joonas, „Olulised küsimused, mida endalt küsida, on: kas ja miks on vaja parandada? Kui vastus on jah, siis järgmised küsimused on: mida ja kuidas parandada? Ja kõige raskem: kas, mida ja kui palju ma ise olen valmis ohverdama, näiteks oma heaolu ja lahedat äraolemist? ”
„Küllap on ka juhuslike heategude filosoofial maailmaparanduslik potentsiaal täiesti olemas – kui seda ühte juhuslikku tegu ei võeta indulgentsina, mis vabastab järgmiseks ajaühikuks vastutusest (sest headuskvoot on juba täidetud), vaid üleskutsena hoida silmad ja kõrvad alati ja igal pool lahti võimalusele kasulik olla, aidata, rõõmu teha,” arvab Mirjam Parve.
Kas arhitektil peaks olema moraalne kohustus loobuda tellimustest vanglatele, kus peale tavapäraste karistusasutuse ruumide on ka hukkamiskambrid? Näikse, et „Manifesta” toimumist Peterburis ei sega mitte miski, – kas biennaalil osalemine, mitteosalemine või seal tehtav kunst muudavad olukorda Krimmis ja Ukrainas? 
Kriton, me võlgneme Asklepiosele kuke – need on viimased sõnad, mida Platon laseb tuhmuva teadvusega Sokratesel öelda.

alt

NB! Järgmine Sirp ilmub 25. aprillil.


Väikesed tüütud teod ja sipelgad

SotsiaaliaMirjam Parve

Ma ei ole kindel, et maailma on võimalik päästa või kuigivõrdki parandada. Vahel saab päästa ühe inimese elu. Ja vahel saab teha ühe inimese elu paremaks. Võib-olla on ideaalne maailmakorraldus või vähemalt ideaalne ühiskonnakorraldus võimalik. Näiteks Huxley „Saare”1 ideaal on päris veenev (ehkki selle teose tuntum, düstoopiline paarik on kardetavasti veenvam veel). See õnnelik ühiskond on tekkinud tänu teatud juhuste soodsale kokkulangemisele ja selle tulevik romaani lõpus on veelgi ebakindlam ja hapram kui tekkimishetk, aga see on tekkinud ja toiminud (selles fiktsionaalses maailmas). Võib-olla oleks Eesti, väike ja paindlik, nagu ikka rõhutatakse, hea ideaalühiskonna katsepolügoon. Võib-olla keegi oskab selle välja mõelda ja rajada. Ühiskonnakordade rajamist juhuste soodsale kokkulangemisele oleme juba harjutada saanud küll.

Kapitalismiga kapitalismi vastu

SotsiaaliaKadi Maria Vooglaid

Tulevatele põlvedele parema maailma pärandamine on väärtus, mida jagame kõik.

Üle-eelmises Sirbis kirjutab Gustav Kalm sellest, miks noored inimesed ei suuda või soovi enam „võidelda õiglasema ühiskonnakorralduse eest”. Süvenevas passiivsuses on artikli autori sõnul süüdi kapitalistliku tarbimiskultuuri konstrueeritud ihade tuimestav, tasalülitav toime, mis viib selleni, et seda süsteemi peetakse resigneerunult „ainsaks võimalikuks poliitiliseks režiimiks”. Eelmise nädala väljaandes ilmus Rainer Katteli teemakohane artikkel „Mis nägu on kapitalism?”, kus jääb kõlama mõte, et kapitalismist ei ole tingimata tarvis loobuda. Pigem tuleks ehitada paremat kapitalismi ning teha seda teadlike poliitiliste valikute langetamise teel.
Kuid kumb siis ikkagi – kas kapitalism kui traagiline paratamatus või kapitalism kui ainus arukas valik? Tegemist ei saa olla pelgalt maitse-eelistuse või mingi ebamäärase pingega küünilisuse ja naiivsuse vahel. Viimased aastakümned väldanud üleilmne avalik arutelu keskendub üha enam tõdemusele, et kapitalistlik ühiskonnakorraldus on kogu inimkonna kestvuse võtmeküsimus, mistõttu on ülioluline, et antud teemal kujuneks jagatud arusaam, nn „kogukondlik epistemoloogia”.1
Pärast maailmasõdade šokki on inimesed igasuguste ideoloogiate suhtes püsivalt skeptilised. Ka kapitalismi võib näha kui ideoloogiat, mille kohaselt on turumajandus ainus tee tagamaks pan-rahvuslikku heaolu, rahu ning üksmeelt.2 Skeptikud viitavad kapitalismi kleptokraatlikule loomusele, laastavatele majanduskriisidele, asjaolule, et kogu maailma jõukus on koondunud absurdselt marginaalse seltskonna kätte, et kellegi kasum põhineb alati kellegi kahjumil ning et ka kapitalism on nõudnud inimohvreid. Paraku pole kapitalismil nägu. Puudub patuoinas. Süüdlaste väljaselgitamine sumbub abstraktsete ajalooliste protsesside, globaalsete komplekssete struktuuride, sõltuvussuhete ning hajutatud vastutuse sohu. Neil, kes kõhkluste kiuste vooluga vastumeelselt kaasa lähevad, ei jäägi üle muud, kui süüdistada topeltstandardite vohamises iseennast.

Lahedus pole lahendus

SotsiaaliaJoonas, filmijutt.blogspot.com

„Juba mõnda aega painab mind minu põlvkonna ja minu enda passiivsus ning võimetus võidelda õiglasema maailmakorralduse eest,” on kirjutanud Gustav Kalm Sirbis. Ta jõuab selle võimetuse juuri otsides kahe tõdemuseni: et maailmaparandamine ei paista lahe ja ei hakkagi paistma, „kuniks meie ihad on määratud domineeriva kapitalistliku korralduse poolt ja me ei suuda neid muuta”.1Haarav ja terane analüüs, soovitan lugeda, kui polise asjad vähegi huvitama peaksid. Paar ääremärkust laheduse ja muutmissuutlikkuse asjus.

Mida tähendab lahe? Seletav sõnaraamat pakub: avar, vaba, kerge, ladus, hõlbus, õhurikas, mõnus, muretu, ladna, lahke, pingevaba. Need vasted vist maailmaremondi küsimust lahendada ei aita. Peaparandamine võib olla kerge, muretu ja mõnus, aga muidu, mida suurem ja keerulisem kaadervärk, seda rohkem selle parandamisega janti on. Ja maailm – see on väga suur ja lai.

Küllap puutub rohkem asjasse kõnekeel, eelkõige lause „punk on lahe”. Sõnastik ütleb, et lahe tähendab ses kontekstis tore, vaimustav. Sobib paremini, aga väga üldine, võiks täpsustada. Vinge, vahva, seks. Seks on lahe, laulab Eplik. Seksikus puutub siin kindlasti asjasse. Ja last, not least: meie inglisemõjulises kultuuriruumis on lahe enam-vähem sama, mis kõikvõimalikku atraktiivsust, positiivset trenditeadlikkust ja eksimatuid stiilivalikuid tähistav cool.

Eliidiga või eliidi vastu?

KunstLiisa Kaljula

Metamodernismi ehk informeeritud naiivsuse, pragmaatilise idealismi, aga ka mõõduka fanatismi aeg on käes.

Kui Siim Kallas pärast peaministri kandidaadi kohalt taandumist vastas juba Brüsselist Eesti Ekspressi peatoimetaja Allar Tankleri küsimustele, tõsteti tema öeldust välja järgmine lause: „Eesti ajakirjandus peab valima, kas olla eliidiga või eliidi vastu”. Neile, kes lugesid vaid intervjuu pealkirja, võis see väljatõste mõjuda häirivalt, kui vaba ajakirjandust löögi alla seadev mõte. Tegu oli aga väljaande refereeringuga, sest intervjuus endas tõi Kallas ära tähelepaneku Christofer Meyerilt, Briti kunagiselt suursaadikult Ameerika Ühendriikides: Ameerikas on ajakirjanikud alati näinud end eliidi osana, nende kolleegid Inglismaal aga pidanud end eliidi vaenlaseks.1 Sõltuvalt eliidi definitsioonist võib selle väljaütlemise sõnum erineda kardinaalselt. Kui määratleda eliiti üksnes poliitilise ja majandusliku võimu kaudu, siis võib see väljaütlemine arusaadavatel põhjustel tekitada paljudes nördimust, kui aga määratleda eliiti moraalse autoriteedi – kogemuste ja teadmiste, selge ja tugeva eetilise positsiooni, saadud mandaadi või usalduse kaudu, siis tuleks sellesse väljaütlemisse suhtuda teisiti.
Kui selle küsimuse – kas olla eliidiga või eliidi vastu? – esitaksid enesele Eesti loomeinimesed, lähtudes eeltoodud teisest eliidi definitsioonist, võiks see olla järjekordne väike samm viimastel aastatel sageli jutuks olnud prekaarsest nõiaringist väljapoole. Kui olen viimastel aastatel oma töö tõttu külastanud Eesti kunsti elavate klassikute kodusid ja ateljeesid, olen sattunud nagu teise reaalsusse, kus on äraütlemata palju vana haritlaskonna siniverelisust ja vaimsust. Seda vaimsust oli veel hiljuti Olga Terri, Nikolai Kormašovi ja Andres Toltsi ateljees, on tänaseni Leili Muuga, Vive Tolli ja Leonhard Lapini kodus. Praegu saavad loomeinimesed Eestis eliidivastase hoiaku millegipärast kaasa juba emapiimaga või koolist, ent see nn kriitiline hoiak kipub sageli olema ebakriitiline, kaasa saadud, ent läbi tunnetamata. See on olemuselt analüütiline hoiak, mis on saadud aga mitteanalüütilisel teel. Rääkimata sellest, et imeväikeses rahvusriigis peavad loomeinimesed tajuma iseenda kuulumist eliiti juba seetõttu, et nemad on keele ja kultuuri elushoidmise kaudu selle püsimise eeltingimus.

Arhitektieetikast mitme nurga alt

ArhitektuurPiret Lindpere

Arhitektuuri- ja disainiteemadele pühendunud sõltumatu raadioprogrammi „99% nähtamatu” („99% Invisible”) asutaja Roman Mars arutles ühes oma saates arhitektieetika üle. Ta võttis tähelepanu alla tundliku valdkonna – vanglad, kus USAs on peale tavapärase karistusasutuse ruumide ka hukkamiskamber. Ta tõstatas küsimuse, kas arhitektidel on moraalne kohustus sellisest tellimusest loobuda ja ehk peaks sellistes projektides osalemine olema litsentseeritud arhitektidele eetikakoodeksiga üldse välistatud.

Galina Grigorjeva: „Minul aitab kunst mõtestada end inimesena.”

MuusikaTiina Mattisen

Rahvusmeeskoori Euroradio kontsert „In paradisum” palmipuudepühal Estonia kontserdisaalis.

Pühapäevane RAMi kontsert on ühtaegu nii pidulik pühadekontsert, mis jõuab Klassikaraadio vahendusel EBU liikmeteni, kui ka teie esimese autori-plaadi esitlus. Kumb aspekt tundub teile kui autorile praegu olulisem?
Galina Grigorjeva: Ma ei saa üht teisele eelistada – mõlemad on ühtviisi olulised. Muidugi on see väga vastutusrikas ja vaimustav, kui saad ülestõusmispüha eel esitleda oma loomingut Euroopa kuulajale. Mulle oli niisugune ettepanek suur ootamatus. Aga temaatiliselt kõlab see aeg üllatavalt hästi kokku valikuga, mille olin teinud selleks autorikontserdiks, ja see ettekavatsemata sisuline sobivus (aga juhuseid ei ole!) teeb muidugi erilist rõõmu.
Kui kõnelda plaadiesitluse vaatevinklist, siis see on mu esimene autoriplaat ja salvestamise initsiatiiv tuli ringhäälingult ja Rahvusmeeskoorilt. See oli omamoodi väljakutse, kuna minu loomingust on üsna raske leida autoriplaadi jagu teoseid meeskoorile. Seetõttu võttis mõtte elluviimine mitu aastat, sest pidin sellele kollektiivile kirjutama uusi teoseid vaheldumisi teiste tellimustöödega. Aga kui materjal koos, tundub tervik dramaturgia ja teoste valiku poolest päris huvitav.
Pean lisama, et uue peadirigendi Mikk Üleoja tulekuga on koor täiesti muutunud: koosseis uuenenud, esitustase tuntavalt tõusnud ja selge suunitlus kavadeski nähtav. Väga andekas ja professionaalne dirigent, kes teab täpselt, mida soovib saavutada, ja hindab oma võimalusi reaalselt. Kuna sain salvestuse ajal viibida ka proovides, siis nägin, et koori ja dirigendi vahel valitseb ka imeline mõistmine, mistõttu mul on selle koori tuleviku suhtes suured lootused. Enamgi veel, näitasin „salaja” plaadimaterjali oma koorijuhtidest sõpradele Moskvas ja kuuldud salvestuskillud äratasid neiski imestust ja vaimustust. Pean seda kollektiivi unikaalseks: kuigi kooris on nii palju, üle poolesaja laulja, kõlab see nagu ansambel. Mikk Üleoja taotlus ühendada nimelt kammerlik peenus suure koori väljenduslike võimalustega on väga huvitav ja paljutõotav.

Eesti ei vaja uut fosforiidisõda

SotsiaaliaErik Puura

Aga kes juhib loodusvarade tundmaõppimist?

Üks aktuaalsemaid ja emotsionaalsemaid teemasid on maavarade uurimine ja kasutamine. Mitu tonni põlevkivi lubame kaevandada? Kas fosforiidi kaevandamine oleks talutav ja lubatav? Kas maavarade uurimine on üldse lubatud?
Eesti maapõues paiknev fosforiit on liivakivi, mis sisaldab hulgaliselt fossiile – fosfaatse kojaga lukuta brahhiopoode, mis ladestusid ürgses rannavööndis vara-ordoviitsiumi ajastul (488–472 miljonit aastat tagasi). Koos kaht tüüpi põlevkividega (kukersiit ja diktüoneemaargilliit), kambriumi savidega, glaukoniitliivakiviga ja loomulikult meie rahvuskivi paekiviga moodustab fosforiit meie Põhja-Eesti aluspõhja. Fosforiidi õhukesed, kuni meetripaksused lasundid on Tallinnast idas Maardus, Valklas ja Tsitres, kuni kolme meetrine paksune lade on Kundast lõunas, Toolse leiukohas ning Ida-Virumaa põhjaosas kuni Narvani, ja kuni kümnemeetrine kihind on Rakverest kagus, Kabala leiukohas. Kui lisame nimistusse veel aluskorra graniidi, siis kõik need loodusvarad on suuremal või vähemal määral perspektiivsed ning õigustatult kerkivad küsimused, kes, millal, kus ja mil määral neid võiks kaevandada – ning kui me kõike ja kõikjal kaevandame, kus me siis ise elama hakkame?
Selles nimistus pole tegelikult midagi väga erandlikku – põlevkivi oleme Põhja-Eestis kaevandanud juba ligi sada aastat ja kaevandame ikka edasi, samuti paekivi ja savi ning lisaks ka turvast ja liiva. Mis tahes kaevanduse korral tekib keskkonnamõjude muster, mis keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate kasutuselevõtul väheneb – ometi rõhub meid mineviku taak, suur hulk seni veel korrastamata kaevandusalasid, mida tuuakse näiteks inimese keskkonnavaenulikkusest. Ka iga asula, uue põllumaa ja transporditee rajamine toimub looduskeskkonna arvelt. Aga ometi süttime põlema vaid kuuldes sõna „fosforiit”, mida kaevandati Maardus kuni fosforiidisõja eduka lõpuni. Fosforiit on meie võidu sümbol võõrvõimu üle, millest luuakse ühiskondlikku tabuteemat. Kui me aga teame, et fosforiit on ühtlasi Eesti rahvuslik rikkus, siis kas tabuteema tähendab seda, et me ei tohi isegi mõelda selle kasutamise peale?

Identiteedipoliitika lõpp

KunstRebeka Põldsam

Ei saa teha naistepoliitikat, kui keegi ei taha olla naine.

Tihtilugu kiputakse vaatama noortele kui rumalukestele radikaalidele, kui nad endastmõistetavana nõuavad võrdõiguslikkuse poliitikat ja normaalseid seadusi: samasoolistel lubatakse abielluda ja lapsendada või sätestatakse kvoodid, et suurfirmade nõukogus, mis peale ärijuhtimise otsustab töötingimuste ja sponsorluse üle, on võrdselt naisi ja mehi. Selliste ettepanekute peale vastatakse, et puudub üleüldine valmisolek. Seejuures on selge, et kvootide ja seadustega lepitakse, kui need jõustuvad. Näiteks poisse toetavad kvoodid haridussüsteemis, millega julgustatakse neid koolis käima. Ma pole küll kuulnud argumente selle kvoodi vastu. Kvootidel pole häda midagi: naised, kes saavad kvoodi alusel juhtivale positsioonile, on juhid nagu juhid ikka.
Ent ei saa teha naistepoliitikat, kui keegi ei taha olla naine. Aastatega olen ka mina loobunud soovist, et meie riigis peab olema samasooliste kooselu seaduslikult reguleeritud, ning hakanud mõtlema: milleks meile naisi tiivustavad kvoodid, kui keegi neid ei taha? Kui aga vaatan enda ümber, siis tugevad ja edukad naised on suurte ambitsioonidega, ülimotiveeritud, rängad töömurdjad ning tugevad isiksused. Kõrvale jäävad vähem töökad ja ambitsioonikad, väiksema eneseusuga naised, kes kipuvad andekusest hoolimata end ise karjäärivõimalustest taandama, jätavad riski võtmata. Need naised pole mökud. Haridussüsteem kasvatab naised alalhoidlikuks ja mõneti alaväärsuskompleksis vaevlevaks, poistele aga sisendatakse, et nad on andekad ja löövad pingutusteta läbi, nagu selgus Tiiu Kuurme möödunud aastal avaldatud uuringust.