Turg

Kulka taotluste tähtajale eelnevad päevad on kultuuriilmas väga vaiksed: enamik loojaid-korraldajaid tõmbub üksindusse, et anda oma taotlusele veel viimast lihvi, sest toetusest ilmajäämine on elule ehk veelgi suurem risk kui võimalik südamerike, mis võib juhtuda, kui endale pangetäie jäävett pähe kallad (ka seda teevad praegu väga paljud).
Eestis on küll ohtralt kultuuriinstitutsioone ja ometigi on projektipõhisus aina süvenev tendents. Sirbi ava­kirjutises vaeb Alvar Loog ooperilavastajate olukorda Eestis. Ta nendib: „Projekti­põhise toimeloogika tulemusel on mõlemas meie kutselises ooperiteatris kaduma läinud oma maja ooperilavastaja (ning ka pealavastaja) ametikoht. See tõestab, et ooperirepertuaari ei käsitleta Estonias ja Vanemuises vähemalt lavastuslikust seisukohast kui pikemat terviklikku protsessi, vaid üksnes kui omavahel ühismõõduta üksik­lavastuste jada.”
Loogi ideaaliga pikaajalisest arengust haakuvad ka Pille-Riin Purje ja Al Paldrok. „Teatri nägu ei sõltu üksnes esietendustest. Tähtis on nõudlikke ja arendavaid lavastusi hoida, nende sagedust arukalt planeerida, anda viimastele etendustele sündmusväärtus,” arutleb Purje. „Me ei tee kunsti selleks, et sellega end ära elatada, et olla „market – money”, kellegi lõbustaja, kloun. Ühiskond vajab vaimseid liidreid,” põrutab Paldrok. Iseasi, kas neid liidreid vajab ka turg, mis toimib oma loogika järgi.
Lev Rubinstein on kirjutanud netiportaali Grani.ru kolumnis „Paar sõna”: „Vormel  „kui on raha, elame ka ilma mõistuseta ära” on enam kui võrgutav, kuid paraku pole sel pikka iga nagu igasugusel kiiresti rikneval kaubal. Papp pole see, mida teenitakse, kogutakse, paigutatakse majandusse, haridusse või tervisesse. Papp on see, mida pressitakse välja, veeretatakse, tõmmatakse ära, aetakse kokku, pestakse ja lüüakse laiaks.” Pikemalt usutleb autorit selles Sirbis Aare Pilv, kes on vahendanud ka viidatud netiteksti.
Seega säilitagem kaine mõistus, et aina otsida tasakaalu institutsioonide ja projektipõhisuse, isikliku arengu ja turuloogika vahel. Pulli pärast võib ju aeg-ajalt endale külma jäävett pähe kallata, aga kaua nii vastu ei pea – isegi turul mitte.

Foto: Piia Ruber

alt

Kunstiturg – see on imelihtne!

SotsiaaliaAL PALDROK

Mõned näpunäited, kuidas kunstnike liit saab kaasa aidata kunstituru loomisele.

Kunstituru puudumise tõdemine kipub viimasel ajal olema kunstikeskustelu tulemus. Tahaksin Ku-Ku klubis rääkida värviringi puuduvatest neoontoonidest ja arutleda performance’i uusimate suundumuste üle, kuid kõik jahuvad nagu püha mantrat: Eestis pole kunstiturgu.
Kunstiturg ei ole puravik, kes ise pärast vihma välja tuleb, see on vaja tekitada. Kes siis veel, kui mitte kunstnike liit, keda nimetati alles hiljuti ajakirjanduses Eesti suurimaks miljonikäibega kontserniks ja kellel lasub selleks ka põhikirjaline kohustus: „KL edendab ja kaitseb oma liikmete professionaalseid, sotsiaalseid ja majanduslikke huve”.

Ooperilavastajast on Eestis kujunemas importkaup

Muusika Alvar Loog

1.
Ooper on žanrina jõudnud oma nelja sajandi pikkuse ajaloo järel seisu, kus heliloojate, dirigentide ja solistide kõrval räägitakse üha enam lavastajatest, aga ka kunstnikest ja dramaturgidest. Sest „kostüümides kontsertide” aeg paistab olevat ooperilavadel möödas: publiku uus pealetulev põlvkond keeldub tegemast ooperile hinnaalandust ning soovib muusikateatris selle suurest kunstilise tinglikkuse astmest hoolimata näha sõnateatri intensiivsust, vormilist väljapeetust, ajastuväärilist jõulist ja originaalset lavastuslikku mõtet, režii ning originaalteose muusikalise ja sõnalise dramaturgia loovat dialoogi. Aeg, mil heliloojad ja dirigendid ise otsekui kohakaasluse alusel oopereid lavale panid, jääb sajandite taha; ka näitejuhtide ajastu lõppes ooperis tinglikult koos XX sajandiga.

Tähtsaim on praegu töö iseenda kallal

SotsiaaliaAare Pilv

Lev Rubinstein: „Venemaa on kirjanike maa, kuid Putin ise ei kuulu nende hulka. Ta ei ole romantik ega kirjanik, ta on tšekist – ma pean seda omaette antropoloogiliseks tüübiks.”

Moskva kirjanik Lev Rubinstein käis hiljuti Eestis, et osaleda Avatud Eesti Fondi korraldatud arutelusarjas „Venemaa hääled”. 22. augustil vestles ta Käsmus keskkonnaaktivisti Jelena Tširikova ning muusikakriitik Artjom Troitskiga (vestlust juhtis David Vseviov). Kohtusime päev enne seda üritust Tallinna kesklinnas ning ajasime aktuaalsetel teemadel pisut juttu. Jutt algas sellest, et Artjom Troitski on elama asunud Eestisse. Uurisin, kas Troitskit võiks nimetada emigrandiks, Rubinstein seletas, et pigem soovib Troitski elada korraga nii Eestis kui Venemaal, on siia küll ostnud korteri ja leidnud töö, kuid soovib jätkata oma tegevust ka Moskvas.

Kunstiakadeemia teel sukavabrikusse

ArhitektuurVERONIKA VALK

Esmaspäeval kuulutati välja Eesti Kunstiakadeemia Tallinna õppehoone, Suva sukavabriku ehk Kotzebue tn 1 hoonekompleksi arhitektuurivõistluse tulemused.

Arhitektuurivõistluse eesmärk oli leida Kotzebue tn 1 / Põhja pst 7 kinnistu EKA õppehoone kasutusfunktsioonile sobiv parim arhitektuurilahendus. Žürii lähtus tööde kaalumisel ruumilahenduse funktsionaalsusest ja paindlikkusest ning vastavusest EKA vajadustele. Oluliseks peeti inimsõbralikke liikumisvõimalusi, mis arvestaksid hoone osade ning hoone ja linnaruumi seoseid. Lähtuti ka arhitektuuri terviklahenduse esinduslikkusest ja sobivusest XXI sajandi kunstikõrgkoolile, arvesse võeti lahenduse sümboolse väärtuse mõju, selle eripärasust ja uuenduslikkust, kultuuriväärtuse ja miljöö tunnetust: tegemist on Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi 1932. aastal valminud vabrikuga Rauaniit, hilisemal ajal Punane Koit, Suva. Silmas peeti majanduslikult otstarbekat ehitamist (ehitusmaksumus), energiatõhusust, ülalpidamiskulusid, parkimiskohtade arvu jm praktilisi eesmärke, sh praeguste konstruktsioonide kasutust edasisel projekteerimisel ja ehitamisel ning muu hulgas ka võimalikult väikest riski menetlus- ja ehitusprotsessis (loe: mõju naabritele).