Lõppmäng aastal 2013
Üliõpilastööd esitlev EKA arhitektuuriosakonna dekaan Toomas Tammis: „EKAs peab tudeng pidevalt kontrollima, mida ja miks ta teeb ning kuhu ta jõuda tahab, aga me ei vaidlusta ega alaväärista ekslemist.” (Foto: Piia Ruber)
Teisipäeval, 28. mail avatakse Tallinnas Draakoni galeriis kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite kursusetööde neljas näitus nime all „Lõppmäng”. Näituse mõte on teha korraga nähtavaks kõik see, mida arhitektuuritudengid nelja kursuse jooksul on teinud.
Näitusest, üliõpilastest ja nende koolitamisest räägivad EKA arhitektuurikateedri dekaan Toomas Tammis ja professor Andres Ojari.
Toomas Tammis: Õppeaasta lõpunäitusel on väljas koondpilt parimast, mis siin on tehtud. See pilt on hädavajalik nii meile, õppejõududele, kui tudengitele, aga ka kõigile teistele, kes arhitektuurist huvitatud. Sellist ülevaadet mujalt ei saa, selle põhjal tulevad välja mitmed sidemed õppeainete vahel, neis töödes kajastub ühtlasi kogu muu õpetamise protseduur, mis on käinud kursusetöödega paralleelselt või sellele eelnenud.
Andres Ojari: Näitus annab pildi meist, sellest, mida EKA kursustel tehakse. Oluline on see ka õppejõududele, kes saavad ülevaate sellest, mida on tehtud enne ja pärast nende tööd. Üliõpilased saavad aga aimu, mis ootab neid ees järgmisel aastal ning muidugi tekib igaühel võrdlusmoment oma kunagiste töödega.
T. T.: Meie hindamised on viimased kümme-viisteist aastat olnud avalikud, kõik võivad tulla neid kuulama-vaatama. Aga ega eriti huvi ei tunta, mõni üksik inimene tuleb väljastpoolt kooli. Üliõpilased on pärast hindamisi väga väsinud, üldjuhul ei jõua nad enam teiste kursuste hindamistele, see on nüüd koht, kus puhanud peaga saab tervikpilti vaadata. „Lõppmängus” on paremik välja puhastatud. See on tudengitele esimene tõsiselt võetav kogemus – näitus on avalikus galeriis, mitte kuskil kooli koridoris.Pettus päise päeva ajal
Marek Strandberg
Maarjamaa vanemad elanikud mäetavad veel, et kunagi, kui praegune kultuuriminister ametisse astus, lubas ta – ja võttis ka vähemasti näiliselt töö õhinal ette – Eesti riigi kultuuripoliitikale uued arengusuunad kehtestada. Algse lubaduse kohaselt aastal 2011 pidid need suunad pika perspektiiviga olema, ulatudes koguni aastasse 2020. Kõlas positiivselt, sest absoluutne tegevusetus väljaspool paraade oli ju valitsetava valdkonna põhiline etteheide eelmisele kultuuriministrile.
Poliitilise tsükli neljast aastast käib ministril hoogsalt juba teine poolaeg, aga mida pole, seda pole. Omamoodi tunnuslik on kultuuripoliitika uuenduse spetsiaalsel kodulehel vaatamiseks välja pandud ajakava: skeemilt on näha „materjali üleandmine riigikogule” tänavu jaanuaris. Isegi kui peaks juhtuma ilmvõimatu ning ministeeriumis juba kuid lõppviimistluses vaevlev dokument enne parlamendi pikka suvepuhkust valitsuse heakskiidu saaks ja Toompea lossi jõuaks, ei hakka rahvaesindajad sellega ometi enne sügist mingil juhul tööle. See omakorda tähendab, et isegi juhul, kui arengusuundade dokumendis peaks sisalduma väiksemgi helge lause professionaalse kultuuri rahastamise kohta, siis ei jõua sellest järelduv järgmise aasta riigieelarvesse.ERR ja meelelahutus
ERRi kui ristmeedialise organisatsiooni meelelahutusportaali positiivne mõju kohalikule kultuuritööstusele tulnuks selgelt kavandada: kuidas hakkab see toetama noori muusikuid, filmiloojaid jt?
Lehed andsid kuu aja eest teada, et Ekspress Grupi juhatuse esimees Gunnar Kobin olla kultuuriministrile kirja kirjutanud. Olla kaevanud, et nüüdseks juba paar kuud tegutsenud ERRi uus meelelahutusportaal võib võtta erameedialt leiva. Kultuuriminister vastas kenasti, et ERRi internetitegemised pole tema võimupädevuses, ekspresslased peavad kirjutama uue kirja ERRi nõukogule. Sellest, kas on kirjutatud, pilte veel maalitud ei ole, kuid vahel on saadud ka lihtsamalt. Paari aasta eest seletasid grupi omanik Hans H. Luik ja Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, et Raadio 2 kui meelelahutusraadio vajalikkusest on raske aru saada. Veidi hiljem võttiski ringhäälingunõukogu uus koosseis Raadio 2 letti ning raputas õige kõvasti – kuni muusikavaldkonna eestseisjate vastuseisu tõttu kanalile ajapikendust anti.
Tuletagem meelde, et peamiseks vastuväiteks oli, et Raadio 2 programmipoliitika toetab uut muusikat: uusi bände jm tärkavaid popkultuuri andeid. Küsimus, kas ERR üldse peaks nõnda kultuuritegijatele õla alla panema, on veel siiski lahtine: mõne nädala eest levis uudis, et ringhäälingunõukogu ei toetanud valitud kultuuriürituste (näiteks Nargeni festival) eetrissejõudmist koos sponsorlogode palistusega. Nõukogu liikmete enamuse arusaam on, et tuleb minimeerida ERRi mõju reklaamiturule. Nende eeldus on, et kui sponsorlogod jäävad ETV kanalitel näitamata, ruttab Tõnu Kaljuste Schibstedile või MTG-le ülekandeid tegema ning viimaste leivakannikas saab nõnda siiski päästetud – ja et see üks Eesti riigile hea asi on.Heidikud haiguste hulgas
Eesti-Vene teadus- ja tehnoloogiaalane koostöö edeneb piirilepingutagi ja Tallinna tehnikaülikoolil võiks olla oma haigla.
Suured farmaatsiatehased töötavad välja ravimeid, mis on mõeldud miljonitele tõbistele. See pakub majanduslikku huvi ja õigustab miljarditesse eurodesse ulatuvaid kulutusi, mida nüüdisajal uue ravimi saamiseks tuleb teha.
Õnneks või õnnetuseks ei ole kõik haigused massilised. Ühtpidi on see justkui hea, et neisse haigestumise tõenäosus on seetõttu väike, kuid teisalt: ega teadmine tõbist paranda. Selliseid harva esinevaid tõbesid nimetatakse orbhaigusteks ja üldjuhul need suurte ravimifirmade huvikeskmesse ei jõua.
Üks sellistest orbtõbedest on emakakeha ehk endomeetriumi vähk, mida õigel ajal diagnoosituna saab hormoonidega edukalt ohjeldada. Kui tõbi jäi õigel ajal märkamata ja on jõudnud lõppfaasi, ei ole ka hormoonidest enam abi. Hormoonid on rakkudele arusaadavad seetõttu, et neil on hormoonidest teadasaamiseks vastavad antennid – retseptorid – ja kui hormoon kui sõnumitooja neile kinnitub, saab rakk teada, mida tuleb teha. Endomeetriumi vähi puhul aga juhtub see, et rakud minetavad tõve lõppfaasis retseptorid ja seetõttu ei õnnestu hormoonide abil nende käitumist ohjes hoida.
Uudne vähiravim mõjub rakkudele sel moel, et ka viimases faasis olevatel rakkudel ennistuvad ravimiseks kasutatavat hormooni äratundvad retseptorid ja ravi saab seetõttu jätkuda tavapärasel moel.
Endomeetriumi vähk tabab Eestis igal aastal viit-kuut inimest ja kogu Euroopas kuni 25 000.Meeletühjust otsimas
Budistliku mõjuga filmis on suured plaanid, aerovõtted, ööpäevi kestvad aeglustused ja kiirendused, vaimsuse otsingud.
Dokumentaalfilm „Samsāra” (USA 2011, 99 min), režissöör Ron Fricke, stsenaristid Ron Fricke ja Mark Magidson, heliloojad Michael Stearns, Lisa Gerrard ja Matcello de Francisci, monteerija Ron Fricke. Produtsent Mark Magidson. Linastub kinodes Sõprus, Artis, Solaris ja Forum Cinemas.
Ameeriklasest filmilooja Ron Fricke on oma ligi 30aastase karjääri jooksul teinud vaid neli filmi, ent sellegipoolest võib temast kõnelda kui kultusrežissöörist. Ennekõike on tema tuntuse taga 1992. aastal valminud film „Baraka”, mille autorina teda ka „Saṃsārat” tutvustades reklaamitakse. Kuigi ma ei tea, milline oli „Baraka” vastuvõtt, kui see esmakordselt kinolinale jõudis, olen ikka ja jälle märganud, kuidas sellest teosest on osa inimeste puhul saanud justkui sümbol. Filmi fänne võiks kirjeldada kui „vaimseid otsijaid”, inimesi, keda „üldtunnustatud” maailmapilt ei rahulda ning kes huvituvad pigem maailma vanadest traditsioonidest ja selle elus arusaamadest. Ning just Fricke’i narratiivita, kõiksust hõlmavas visuaalses suurteoses nägid nad edasiviivat alternatiivi „peavoolule”, mis on inimelu kõige põhimõttelisematest, eksistentsiaalsetest küsimustest ammu kaugenenud.
Ka kultuurist on paljuski saanud meelelahutus või paremal juhul intellektuaalne mäng ning neile, kellele selline modernne kultuur liiga pinnapealne tundus, suutis Fricke justkui öelda enamat kui teised – ehkki sõna otseses mõttes ei öelnud ta selles filmis ju midagi. Ta dokumenteeris nii maailma ilu (näiteks rabava looduse kujul) kui ka jubedust (näiteks „kõlbmatute” tibude hakkmasinasse viskamise kaadritega lihafarmis). Kaudselt võis Fricke’i filmis näha sotsiaalset kriitikat ühiskonna mõttemallide vastu, mis meelitavad inimesi üha suuremasse illusiooni.
