Kollaboratsionism

„Kollaboratsionism” on sõna, mida me peaaegu kunagi ei kasuta, kuigi see on Eesti ajaloo kese, nendib Tiit Hennoste Mariusz Szczygiełi „Gottlandi” lahates. Hennoste tõstatab hulga olulisi küsimusi. Kes on kollaborant? Mida tähendab töötada koos okupantidega? Mille poolest see erineb töötamisest okupantide heaks? Kes määrab piiri?
Segilöödud piiridest ja piiride rikkumisest räägib oma doktoritöös ka Andres Kurg. Tema arvates toob murrang, mis toimus 1970. aastatel nõudmistes, mis püstitati ühiskonnaliikmele, jätkuvalt asjakohasena esile viisi, kuidas arhitektid võitlesid välja oma teovõimu ühiskonnas, alustades poleemilistest sõnavõttudest ajakirjanduses ja publiku sotsiaalse närvi puudutamisest kuni institutsionaalse tegevuseni välja.
Veelgi varasemast ajast räägib Jaak Valge oma peagi ilmuvas raamatus „Punased I”, mille teemaks on eesti vaimuinimesed, kellest said juunikommunistid. Intervjuus nendib Valge, et see poliitika, mida Brüsselist meie endi poliitikute kaasabil peale surutakse, on põhiseaduse preambuliga vastuolus. Inimesed on nüüd mugavamad, sissetulekutase ei sunni enam selgeid poliitilisi hoiakuid võtma, pealegi näib paljudele, et sellest pole nii ehk naa kasu, sest meid juhitakse mujalt. 
Ka Hennoste puudutab XX sajandi suuri organiseerivaid võime USAd, natsi-Saksamaad ja Nõukogude Liitu, mille eesmärgiks oli kontrollitud rõõm. Siinsamas arvamusküljel kirjutab heast uuest ilmast Elver Loho: ühiskond võibki strateegiamängude ajastul sirgunud noorpoliitikute meelest hakata sarnanema arvutimängudega, kus iga inimese liigutus ja meelestatus on kontrollitav. Hennoste arvates eristab süsteeme põhimõtteliselt vaid see, kas süsteem loob hirmu või ei.
Kuid kas kollaboratsionismile minnakse pelgalt süsteemi toodetud hirmu tõttu?
Kas ei või kollaboratsionismini viia ka kollaboratsionist sinus eneses, igaühe enda, mõne sotsiaalse grupi või laiemalt ühiskondlik mugavustsoon? Al Paldrok küsibki näitust „Mugavus­tsoon” arvustades: „Kas me oleme vaid ühiskonnamasinale ette söödetud keskkonna-, kultuuri- ja poliitikatarbijaid või suudame sellest nõiaringist end välja raiuda ja luua oma keskkonna, oma kultuuri?” Mugavustsoonist väljumine on kogu ühiskonna arengu primaarne eeldus.
Igaühel on vabadus valida, millist arvutimängu ta looma nõustub ning millist mängu mängib.

alt

Mees, kes klikkis sulle pähe

Sotsiaalia Elver Loho

Üks hirmsamaid asju siin maailmas on päev, mil avastad, et sinu eakaaslased juhivad riiki – poliitikute, ametnike, nõunikena. Sisemuses sa tead, et millalgi see päev tuleb, aga siis vaatad enda sisse ja enda ümber ja avastad end soovilt seda päeva veel natuke edasi lükata. Teiselt poolt on nüüd uksed valla paremaks mõistmiseks. Olid ju oma lapsepõlve suursündmused – koduarvutid, mängukonsoolid, ninjakilpkonnad – ka uute juhtide lapsepõlve või vähemalt noorukiea osa.
Üks uue juhtiva põlvkonna põhilisi eripärasid on ehk arvutimängudega üleskasvamine. Kui varasemad põlvkonnad mängisid lapsepõlves miilitsat ja pätti, peitust, kulli, jalgpalli, malet või muid sääraseid mänge, siis aastal 1991 saabus arvutile Sid Meieri legendaarne mäng „Civilization”, kus said võtta läbi ajastute kestva jumal-kuninga rolli ja oma rahvast õnnele ja edule juhtida. Kolm aastat hiljem saabus Will Wrighti loodud „SimCity 2000”, mis on sisuliselt linnajuhtimise simulaator. Samal aastal tuli veel üks strateegiamängude klassika – „Transport Tycoon”.

Kafkarna – vaikivad inimesed

SotsiaaliaTiit Hennoste

Kõige taustal elab ja tegutseb vaikiv, normaliseeritud mass. Need on inimesed, kes läksid kaarega mööda vaenatute sugulastest, keda nad kunagi olid tundnud.

Mariusz Szczygieł, Gottland. Tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits. Kujundanud Matthias Sildnik. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2014. 200 lk.

Praha on hämuste hommikupäikeste linn, kus kõik mõjub ebareaalsena, viirastusena teisest ilmast. Eriti kui vaadata linna peale Püha Vituse katedraali juurest.
Esimest korda sattusin Prahasse aastal 2003. Seega äpi-eelsel ajastul. Hotelli tellimine on üpris keerukas protseduur. Tahtsin paika kuhugi Švejki-kvartalisse, aga ei saanud. Siis võtsin hotelli otse Václavi väljakul, sest see oli kahtlaselt ja hirmuäratavalt odav. Hotelli nimi oli Grand Hotel Evropa. Selle kauni juugendmaja leiate igast Praha raamatust. Selle kaunis juugendkohvikus olla istunud Kafka. Aga kui astuda kaunist juugenduksest tuppa, siis leiab eest roheliseks värvitud kuudi, mida eraldab teistest papist vahesein ja täidab ühiselamu stiilis mööbel. Ühesõnaga, iga samm selles majas tõi pöörde ja ühendas endas maailmad, mis minu ajus kokku kuuluda ei saanud. Selles hotellis olen peatunud veel kolm korda.

Juunikommunistidele küllap meeldiks Euroopa Liidus

SotsiaaliaVALLE-STEN MAISTE

Jaak Valge: tänapäevasel USA-kriitilisel hoiakul on vähem võimalusi teiseneda Venemaa-armastuseks, kui natsivastasusel Nõukogude Liidu armastuseks.

Peagi ilmub sul raamat eesti vaimuinimestest, kellest said juunikommunistid. Kuidas jõudsid võõrvõimu teenistusse astunud kaasmaalaste teemani? On see sulle lihtsalt üks uurimisaines teiste seas, püüd mõista teatavat ajastut ja inimesi või räägivad teemavaliku juures kaasa su moraalsed veendumused, sotsiaalne närv ja isegi mure ühiskonna pärast?
Jaak Valge: Selles mõttes küll üks uurimisteema teiste seas, et olen alati ajaloolasena tegelenud teemadega, mis mulle korda lähevad ja mille kohta arvan, et need võiksid ka teistele korda minna. Aga küllap teemade valikut suunavad ka moraalsed veendumused. Konkreetselt juunikommunistide vastu on mul alati huvi olnud, aga otsustavaks said kaks asja. Esiteks imestasin Venemaa Välispoliitika Arhiivis töötades hiljem juunikommunistideks saanute vestluste üle Nõukogude diplomaatidega, sest need kajastasid juba 1930. aastate alguses hoopis sovetimeelsemaid hoiakuid, kui varem olin arvanud neil olevat. Seejärel hakkasin neist vestlustest märkmeid tegema.
Teiseks põhjuseks oli see, et mu projekti, millega plaanisin uurida edasi Eesti 1934. aasta riigipööret ja demokraatiate kokkuvarisemise põhjusi üldse kahe maailmasõja vahelises Euroopas, ei rahastatud. Kui see oleks juhtunud, siis oleks juba paar aastat tagasi sel teemal ilmunud rida artikleid ja paks raamat riigipöördest. Selle asemel hakkasin siis n-ö madala intensiivsusega punastega tegelema. See madal intensiivsus tähendab ikkagi seda, et viimasel kahel aastal olen kogu oma muust hädavajalikust teadus- ja õppetegevusest ülejääva energia sellele raamatule suunanud, s.t meediasse pole peaaegu midagi kirjutanud, konverentsidel olen väga vähe esinenud ning olen pidanud tegema kommertsprojekte, et oma eelarvet lappida. Mahuka teadusmonograafia kirjutamine ilma rahastuseta on luksus, mille pikaajalisem nautimine viib finantsilise suitsiidini. Pean olema ka väga tänulik oma kolleegidele demograafia instituudist, kes mu sellist töösuunda aktsepteerivad: meie instituudile oleks hoopis kasulikum, kui ma koguksin teadusbürokraatia silmis hinnatud punkte artiklite massilise tootmisega ingliskeelsete kõrvaliste ajakirjade jaoks.

Mugavustsoonist välja

KunstAl Paldrok

Kujurite ühenduse näitus paneb proovile skulptuuri aastanäituse formaadi.

Eesti Kujurite Ühenduse näitus „Mugavustsoon” Pärnus: Ants Viitmaa, Jass Kaselaane, Hannes Starkopfi, Ahti Seppeti, Gea Sibola, Rait Pärja, Ellen Kolgi, Jaan Luige, Leo Lapini, Edith Karlsoni, Demodictuse ja Vergo Verniku tööd Endla teatris; Mare Mikofi, Elo Liivi, Anonymous Bohi tööd Pärnu Linnagaleriis; Elo Liivi, Mari-Liis Tammi ja Terho Sire tööd Pärnu muuseumis ning Toomas Altnurme teos katlamajas kuni 30. VIII. Kujundaja Taje Tross.

Koostöö evolutsiooniline paradoksaalsus

SotsiaaliaTUUL SEPP, ANDRES KUUSK

Käitumisviiside defineerimine tekitab ilmselgelt rohkem küsimusi kui vastuseid.

Koostöös peitub jõud. Ühiselt jõudu mööda panustades edeneb igasugune töö lennates, tekivad uued ideed, neid on lihtne teostada ja edasi arendada. Koostöö tulemusena peab iga osaleja panustama vähem ja saab tagasi rohkem, kui üksinda pusides. Kõik võidavad. Sellest lähtuvalt peaks koostöö olema nii looduses kui inimühiskonnas universaalne, kõikjal esinev nähtus. Teoorias on kõik ilus, praktikas aga jõutakse koostööd üritades pahatihti arusaamale, et kahasse tuleb kallim. Miks teooria reaalsusega kokku ei lähe ning miks pidas juba Charles Darwin koostööd evolutsiooniteooria üheks keerulisimaks probleemiks?1