Kasvuhoonegaasidest Kuznetsi kõvera näitel

TeadusRainer Küngas

Kehtiva Euroopa Liidu energiakava ja mai lõpus esitletud uue energiajulgeoleku strateegia taustal tasub üle vaadata, millised on Eesti võimalused oma kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks. Üle-eelmise aasta sügisel tunnustas Euroopa Komisjon Eestit kui edukaimat ELi liikmesriiki Kyōto protokollide eesmärkide täitmisel. Komisjoni ülevaates on toodud esile, et aastatel 1990–2012 suudeti oma kasvuhoonegaaside heitkogust enam kui poole võrra vähendada, samal ajal kui teised Euroopa riigid seatud eesmärkide täitmisel hätta jäid. Eesti edu taga ei olnud siiski agar loodushoid ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, vaid pigem iseseisvumisega kaasnenud üleminek raiskavalt plaanimajanduselt turumajandusele.

Edasi >

Kunst kuulub kõigile

KunstReet Varblane

Kumu haridusprogrammid ja vaegnägijast vastuvõtja

Tartu kunstimuuseumi kunagine legendaarne peavarahoidja Tuui Koort tavatses öelda, et skulptuuri vormi ja materjali saab tunnetada, skulptuuri on võimalik mõista seda katsudes ja kombates. Muuseumi noored töötajad ning vahel harva ka mõni eriline vaatajate grupp (kunstiloo tudengid) said seda veel 1970ndate lõpul ka järele proovida, kui Tuui Koort oli pensionipäevil muuseumisse appi tulnud. Tema teadis, mida rääkis, iseäranis, kui see puudutas kolmemõõtmelist kunsti, skulptuuri, sest ta oli skulptor Jaan Koorti tütar.

Pimedad on kirjandusega paremini kursis kui paljud nägijad

KirjandusPille-Riin Larm

Eestis on tuhandeid nägemispuudega inimesi.* Nende hulgas on nii neid, kelle nägemine on vaid osaliselt vähenenud, kui täispimedaid. Ühel või teisel juhul on raskendatud nende igapäevane hakkamasaamine, hariduse omandamine ning ligipääs mis tahes informatsioonile. Ja kultuurile. Kirjandushuvilisel, kellel ei möödu päevagi kirjareata, on raske ette kujutada tunnet, mis tekiks, kui enam ei saaks osa sõnakunstist. Tekstinälg? On põhjust mõtiskleda ka selle üle, kuidas asjaolu, et ei saada vahetult osa suurest osast kultuuri tüvitekstidest, võib mõjutada inimese identiteeti. Kas, kuidas ja mil määral saavad nägemispuudega inimesed siiski kirjavara kätte, uurisin pisut paradoksaalse nimetusega Eesti Pimedate Raamatukogust (EPR).

Aiavoolikust kumminui määrab piiri

SotsiaaliaOtt Karulin

Kui olin üheteistkümneaastane nolk, meisterdas mu isa ühel koolivaheajal endale aiavoolikust kumminuia ja kadus mõneks päevaks kuhugi. Ema sõnul pealinna meie riiki kaitsma. Ega ma päriselt aru ei saanud, mis toimub, aga et ema oli neil päevil väga närviline ning kuulas korraga raadiot ja vaatas televiisorit, tajusin olukorra tõsidust.

Erilised tavalised

1966. aastal kirjutas erivajadustega kirjanik Paul Hunt: „Me oleme väsinud kehastamast statistikat, juhtumeid, imepäraselt julgeid näiteid maailma jaoks, haletsusväärseid objekte, millega rahastamist virgutada.” Tänaseni näib olevat erivajadustega inimeste üks suuremaid soove vabaneda stereotüüpidest, mis kaasnevad nende staatusega, ning olla võetud lihtsalt inimestena, kelle eripäradega oleks ühiskond valmis arvestama. Kõik inimesed on ju erilised.