Feminism tähendab naise otsustusõigust ja -võimet
Piia Ruber
Griselda Pollockiga vestleb Reet Varblane.
30. IV esines teaduste akadeemia saalis kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi 20. sünnipäeva loengusarjas väljapaistev feministlik mõtleja, kultuuriteoreetik ja kunstiteadlane Griselda Pollock. Tema uurimused ehk, nagu ta ise neid nimetab, feministlikud sekkumised on juba Rozsika Parkeriga kahasse kirjutatud raamatust „Vanad armukesed” (aga „Old Mistresses” võib tõlkida ka „Vanad perenaised”, ilmus 1981. aastal) hinnatud feministlikku mõtteviisi jagavate kunstiajaloolaste ja avarama lähenemisega kultuuriteadlaste, aga ka kultuuritähenduse üle mõtlejate seas. Tema uurimused pole eeskujuks mitte ainult anglo(ameerika) kultuurikeskkonnas: olen veendunud, et paljud Eesti noorema põlvkonna kunstiteadlased ja ka kunstnikud on vaimustusega lugenud Pollocki kirjutatud ja koostatud kogumikke „Visioon ja erinevus” („Vision & Difference”), „Avangard ja retsenseeritud poolehoidjad” („Avantgardes and partisans reviewed”, kirjutatud kahasse Fred Ortoniga), „Vaadates tagasi tulevikku” („Looking back to the future”), „Virtuaalne feministlik muuseum” („Virtual Feminist Museum”) jt. Griselda Pollocki sügav teadmiste pagas, analüüsi- ja sünteesivõime ning eelkõige kriitiline mõtlemine on heas mõttes kadestamisväärne.
Griselda Pollockil on Eestiga ka juba varasem side: ta oli Katrin Kivimaa doktoritöö juhendaja. Pollockil on veel omadus, väga hea (kunsti)teadlase eeldus: empaatiline ning jätkuvalt uudishimulik. Kivimaa meenutas loengut sisse juhatades, kuidas Pollock talle tundmatu Eesti kunstniku puhul vaimustusse sattus ning leidis kunstniku töödes midagi täiesti uut, mida me ise pole osanud tähele panna.Terve mõistuse vihikud
Marek Strandberg
Inimarengu aruande ilmumisest on saanud Eesti ühiskonnaelu alaline kalendrisündmus, umbes nagu emadepäev või jõulud, mil tehakse kokkuvõtteid, kiidetakse ja laidetakse. Kümme ja enam aastat tagasi põhjustas sotsiaalteadlaste koguteos valitsuses ja laiemalt poliitikkonna hulgas tõrjuvat pahameelt. Osaliselt oli see õigustatud: teadlaste kirjapandu (ja selle kommunikatsioon) oli tänaste sõnumitega võrreldes teravalt ettekirjutav ja nõudlik. Inimarengu aruannet esitasid autorid kui valitsusele kohustuslikku tegevussuunist, andmata endale piisavalt aru, et valitsus pidi juhinduma hoopis valijate tahtest, aga veel enam ka praeguseks juba ununenud „euronõuetest”, välismaistest ettekirjutustest, mille täitmine oli eelduseks Eesti pääsemisele klubide liikmeks. Võrreldes praegustega olid tolle aja valitsused initsiatiivikamad, ideerikkamad ja uuendusmeelsemad, mistõttu sotsiaalteadlaste ettepanekud tundusid teinekord pärani uksest sissemurdmise katsena. Peale muu olid nende mõnikord ka ideologiseeritud mõttekäikude aluseks olevad andmeread veel lühikesed ja kõikuva kvaliteediga.
Praegune olukord on hoopis teistsugune. Mida aasta edasi Eesti liitumisest ELiga, seda mõnusamasse tegevusetusse ja initsiatiivitusse on langenud valitsused. Viimastel aastatel on arenguideede puudumise heaks kattevarjuks olnud kasinus ja globaalmajanduse jahtumine. Sotsiaalteadus on aga küpsenud ja õppinud, andes nüüd inimarengu aruandes pigem konteksti ja mõtlemisainet, mitte enam ettekirjutusi.Ajaloost ja doktoritest
Laine Randjärve väitekirja põhiprobleemid, miks promovend läbi kukkus.
Göttingenis töötanud filosoofiadoktor (1951) Otto Alexander Webermann (1915–1971), heade tuttavate jaoks lihtsalt OoAaVee suri ratsutamisel arvatavasti südamerabandusse. Ta oli avarate huvidega õpetlane ja väga abivalmis rahvuslane, kes eluajal mingi suure ja ühtlaselt läbikirjutatud raamatuni ei jõudnudki. 1978. aastal ilmus tema pärandist saksakeelne teos Eesti valgustusajast pearõhuga Friederich Gustav Arveliusel. Teose olid kokku pannud ta kolleegid. Seda raamatut jõudis tollasesse Eestisse paar eksemplari, millest ühe sai Paul Ariste, kes oleks meelsasti tutvustanud endast noorema asjatundja tööd ka avalikkusele. Ta alustaski oma arvustuse kirjutamist, kuid loobus sellest, märkides raamatu tagakaanele, et see on poolik ja puudulik, tema aga ei taha kirjutada teise mehe tööd mahategevalt.
Kui trükist oli tulnud riigikogu praeguse koosseisu asejuhataja Laine Randjärve raamat „Sillad üle piiride. Tuudur Vettiku kirjad abikaasa Lonni Paigaline-Vettikule aastatel 1955–1956. Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus aastatel 1959–1975”, kaanel foto, millel mõlemad mehed napsitavad (Tallinn, 2012), siis ostsin selle ilma mingi eelarvamuseta. Jah, iga kord, kui ma kas lähen ise Tartus Maarja surnuaiale või juhatan seal mõnd ekskursiooni, seisatan ma ka Roland Laasmäe ja tema venna hauaplatsidel ning olen kuulajatele jutustanud, mida Roland Laasmäe tegi. Tuudur Vettikut olen ma näinud eemalt üheainsa korra, kui ta tuli oma kodust Tallinnas Koidu tänavalt ning kõndides Hendriksoni küüru poole kuulatas helihargi tooni. Lonni Paigalisest ei teadnud ma muud, kui et ta oli korporant ja töötas õpetajana ning eakaaslased elasid tema haigusele ja surmale väga kaasa. Raamatut ostes huvitas mind abikaasade intiimsus – probleem, mida on eriti tolle aja kontekstis üldse väga raske uurida, tehku seda kes tahes.Popstaararhitekt Bjarke Ingels ja arhitektuuriteater
Eelmisel nädalal väisas Tallinna taani arhitekt Bjarke Ingels, kes pidas arhitektuurikeskuse kutsel avaliku loengu „Arhitektuuriteatriks” ristitud üritusel ja osales ühtlasi sügisel toimuva Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) visioonivõistluse žüriis. 38aastane Ingels ja tema 2006. aastal asutatud büroo BIG (Bjarke Ingels Group) on tähelepanuväärne fenomen viimase kümnendi arhitektuurielus: jätkuvalt üsna noor arhitekt, kes juhib üliedukat, võistlustel võite noppivat ja ohtralt tellimusi saavat bürood (Kopenhaageni kontoris töötab 100, New Yorgis 70 inimest, hiljuti avati harukontor ka Pekingis), kes samal ajal loob aktiivselt ja teadlikult enesekuvandit näituste, trükiste, loengutega jne. Kuvandit juurde toota ja kindlustada aitab alati uudistenäljas massimeedia, kus Ingelsit esitletakse arhitekti-visionäärina, kellel on ajada mingi täiesti oma ja täiesti uus asi. Kui isegi rahvapäraseid postmoderniste iseloomustas teatud tõsidus (lad k gravitas), mis tulenes suhestumisest ajalooga – ajaloo koorem on ikka raske, isegi kui sambad on neoonvärvides –, siis BIGi populism on hoopis teist masti: dünaamiline, nüüdismeedia, kultuuri ja arhitektuuri keelest ja meelest tõukuv loosunglikkus, mis võimalikult lihtsa ja arusaadavana on taandatud vähimale ühisnimetajale nagu mõni hüüdlause (moto „Yes is More!”), kontseptsioon (pragmaatiline utopism, hedonistlik jätkusuutlikkus, arhitektuuri alkeemia) või maja selgitavale ja tegelikult ka vormi määravale diagrammile. Kui nüüd liialdada, siis on see sex, drugs and rock’n’roll, aga arhitektuuris. Pole küll ühtegi vettpidavat staararhitektide edetabelit, aga kui oleks popstaararhitektide edetabel, siis paneks Ingels selle kinni ilmselt lõdva randmega. Järgnevalt vaatan veidi lähemalt paari BIGi teoreetilist lähtekohta, lisaks paar märkust ürituse kohta, kus need autori enda loengus selgitust said.
„Bajadeeri” mitu palet
Nii nagu Estonia teatrimaja seisab sajandat aastat keset linna kui ankur, mille ümber kavandatakse uut ja lammutatakse vana arhitektuuri, on ka selle hoone sisu siinse kultuuriruumi teljeks. Estonias eile esietendunud ballett „Bajadeer” loob mitmekülgse kohtumispunkti: Toomas Eduri lavastajavisioon kõrvutub Marius Petipast alguse saanud klassikaga, inglise kunstniku Peter Docherty ruumiline atmosfäär dirigent Risto Joosti häälestatud Ludvig Minkuse helimaailmaga.
Toomas Edur, „Bajadeeri” lavastaja
Mida tegite „Bajadeeris” Petipa originaaliga võrreldes teisiti?
Kui palju on Petipa originaalist alles, me ei tea, „Bajadeeri” on nii palju kordi ümber lavastatud. Püüdsin teha lavastuse lühemaks, luua nüüdispublikule dünaamilisema, selgema ja loogilisema tõlgenduse.
Minu assistent, Maria teatri endine solist Jevgeni Neff aitas mind detailidega, mis on Peterburi tantsuilmas veel säilinud. Ta teab, milline on traditsioon ja millest see tuleneb. Mõne asja kohta, mille olin ümber muutnud, ütles ta, oo, Eesti Petipa. Talle meeldib, et mul on oma nägemus loo tõlgendamise, tantsujooniste ja liigutuste osas. Mõne asja kohta – näiteks lõikasin ma misanstseene välja – ütles ta aga, et seda ei ole me Venemaal harjunud nii nägema, see ei vasta traditsioonile. Kõlab paradoksaalselt, sest Neff on kaua tantsinud Maria teatris, mille traditsioon ongi olnud misanstseene lühendada, et oleks tantsulisem. Seega, kindlaid reegleid pole, vaatenurk sõltub sellest, kes on millega harjunud.
Peamine oli leida nüüdisaja inimesele kohane loogika, teha „Bajadeeri” atmosfäär ja idee huvitavamaks ja dünaamilisemaks. Aeg on vahepeal edasi läinud: tänapäeva inimene teeb kümmet asja korraga, info vastuvõtt on praegu palju kiirem.
