Sõjasulased

TeaterJaak Allik

Just etendusterviku loomisel on Madis Kalmet praegu eesti teatris parim – ja loodame, et veel pikka aega.

 

Eesti teatril on ilmselt vedanud, et põneva poliitilis-ajaloolise proosaga (novell „Tartu rahu” ning romaanid „Valge kuningriik”, „Palveränd” ja „Kindel linn”) asjatundlikult alustanud Tiit Aleksejev on näidendikirjutamise maigu suhu saanud. Kui tema esimesele näidendile, Rakvere teatris Madis Kalmeti kaasakiskuvalt lavastatud „Leegionäridele”, võis soovi korral heita ette ehk mõningast staatilisust ja monoloogipõhisust, siis „Imede aasta” on igati well-made play. Huvitavalt leitud ning arenevad karakterid, värvikas ning näitlejatele suupärane dialoog, põnev ja pingeline lugu, armastusintriig, autori selge sõnum ning isegi aja ja koha ühtsus – mida teater ja vaataja veel peaksid tahtma?

Edasi >

Silmadega muusikat kuulates

MuusikaBRIGITTA DAVIDJANTS

Läksin kord Tallinna ülikoolis ühe õppejõuga teravasti vaidlema. Tema leidis, et muusikast kirjutada on võimatu („See on sama, mis kirjeldada lõhna!”), mina muusikateadlasena temaga loomulikult ei nõustunud. Pisut samamoodi reageeris nii mõnigi tuttav, kui kuulis, et Tallinna merepäevadel tõlgitakse mitu kontserti viipekeelde – mis on sel kätega vehklemisel helide vooga pistmist? Ometi on muusika oma abstraktsuses palju mitmetahulisem, kui esmapilgul näha. Muusika ei paku tööd ainult kõrvadele ning tõlkida on seal enam kui küll.

Kas postmoderni pessimistlik lunastusetõotus?

KunstKaire Nurk

Kui inimese kodu (ja aed) on õhu- ja valgusrikkad, on ka inimene õhu- ja valgusküllane. Vahel liigub inimese mõte mööda keerulisi käike, rajades mentaalseid labürinte, paljuharulisi süsteeme, mis ajas ja ruumis hargnedes aina enam tihenevad tervikuks. Milline on siis inimese kodu (ja aed)? Kas nagu Gregor Schneideril Mönchengladbachis, kus ta hoonekehandisse pidevalt uusi ruume üha uute vaheseintega juurde tekitab?

Pimedad on kirjandusega paremini kursis kui paljud nägijad

SotsiaaliaPille-Riin Larm

Külaskäik Eesti Pimedate Raamatukokku

 

Eestis on tuhandeid nägemispuudega inimesi.* Nende hulgas on nii neid, kelle nägemine on vaid osaliselt vähenenud, kui täispimedaid. Ühel või teisel juhul on raskendatud nende igapäevane hakkamasaamine, hariduse omandamine ning ligipääs mis tahes informatsioonile. Ja kultuurile. Kirjandushuvilisel, kellel ei möödu päevagi kirjareata, on raske ette kujutada tunnet, mis tekiks, kui enam ei saaks osa sõnakunstist. Tekstinälg? On põhjust mõtiskleda ka selle üle, kuidas asjaolu, et ei saada vahetult osa suurest osast kultuuri tüvitekstidest, võib mõjutada inimese identiteeti. Kas, kuidas ja mil määral saavad nägemispuudega inimesed siiski kirjavara kätte, uurisin pisut paradoksaalse nimetusega Eesti Pimedate Raamatukogust (EPR).

Inimahv teeb plaane, jumal naerab

FilmAro Velmet

Hollywoodi suvehittide ajalugu on ilmselt üks paremaid tõestusi väitele, et suur raha innovatsiooni ei toeta. Viimastel aastal on stuudiod üha enam toonud oma suure eelarvega hittide jaoks kaamera taha režissööre, kelle juured ulatuvad sõltumatu kino ja autorifilmi maailma. Olgu näideteks Joss Whedon, kes läks pärast kultuslikke telesarju „Buffy” („Buffy the Vampire Slayer, 1997–2003) ja „Jaanimardikas” („Firefly”, 2002–2003) Marveli üli-mega-super-suvefilmi „Tasujad” („The Avengers”, 2012) režissööriks; Shakespeare’i lavastajana tuntud Kenneth Branagh, kes sai ohjad oma kätte sama stuudio koomiksifilmi „Thor” (2011) ekraniseeringul; või tänavusuvise koletisfilmi „Godzilla” autor Gareth Edwards, kes enne seda, kui talle iidse dinosauruse elluäratamiseks 160 miljonit dollarit anti, oli teinud ainult oma magamistoa lauaarvuti ja sõprade abiga nulleelarvega ulmefilmi „Koletised” („Monsters”, 2010). Kõik nad on selgelt isikupärase ja uudse käekirjaga lavastajad, kes tundsid nii autorikino kui ka žanrifilmi piire ... ning ometi leiab nende isikupära vastavatest filmidest üles vaid vaataja, kellel on piisavalt kannatlikkust, et vaadata mööda tervest parvest visuaalsetest ja narratiivsetest klišeedest, mille filmijõudmisel on mänginud kindlasti teatavat rolli asjaolu, et mõni produtsent ütles otsustaval hetkel: „Kuulge, me peame need sajad miljonid ju tagasi ka teenima”.

Liitreaalne Austraalia

ArhitektuurAnne Vingisar, Kersti Miller

Veneetsia arhitektuuribiennaali Giardini näitusealal ei torka Austraalia ajutine, oranži pilve laadse katusega paviljon eriti silma. Lahtine, ilma seinteta paviljon asendab esialgset üle kanali asunud Philip Coxi projekti järgi 1988. aastal ehitatud paviljoni, mis on viidud nüüd Austraaliasse. Esialgse paviljoni asukohale rajatakse uut, mis ei valmi aga enne 2015. aasta kunstibiennaali. Etteruttavalt, Eesti ja Austraalia paviljon on paljuski omavahel võrreldavad, sest kasutavad tehnoloogiat kui peamist esitlusmeediumi, nii et mõlemad väljapanekud küünivad kaugemale tüüpilisest näituseformaadist. Mõlemad näitused tegelevad teistmoodi ruumikogemusega, kasutades selleks uusi võtteid.

Kasvuhoonegaasidest Kuznetsi kõvera näitel

TeadusRainer Küngas

Kõige lihtsam viis emissiooni vähendamiseks on energiasääst kodus ja kontoris.

 

Kehtiva Euroopa Liidu energiakava ja mai lõpus esitletud uue energiajulgeoleku strateegia taustal tasub üle vaadata, millised on Eesti võimalused oma kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks.

Aiavoolikust kumminui määrab piiri

SotsiaaliaOtt Karulin

Kui olin üheteistkümneaastane nolk, meisterdas mu isa ühel koolivaheajal endale aiavoolikust kumminuia ja kadus mõneks päevaks kuhugi. Ema sõnul pealinna meie riiki kaitsma. Ega ma päriselt aru ei saanud, mis toimub, aga et ema oli neil päevil väga närviline ning kuulas korraga raadiot ja vaatas televiisorit, tajusin olukorra tõsidust.

Erilised tavalised

1966. aastal kirjutas erivajadustega kirjanik Paul Hunt: „Me oleme väsinud kehastamast statistikat, juhtumeid, imepäraselt julgeid näiteid maailma jaoks, haletsusväärseid objekte, millega rahastamist virgutada.” Tänaseni näib olevat erivajadustega inimeste üks suuremaid soove vabaneda stereotüüpidest, mis kaasnevad nende staatusega, ning olla võetud lihtsalt inimestena, kelle eripäradega oleks ühiskond valmis arvestama. Kõik inimesed on ju erilised.